Learning tool for Maaulikool

Tarna-angervaksa kasvukohatüüp (tegelikult alltüüp, TA) (Carex-Filipendula site type) levib muldadest leostunud (Go) ja leetjatel glei- (GI) ning küllastunud turvastunud (Go1) kaheosalise lähtekivimiga muldadel, kus mitmesuguse karbonaatsusega raske lõimisega (liivsavi, savi) settematerjal või moreen on kaetud 30…60(100) cm tüseduse liivaga. AO või AOA1 horisont on 10…30 cm. Perioodiliselt märg, mulla põhjavee tase sõltuvalt aastaajast ja sademete hulgast on tugevasti  kõikuv. Kevaditi maapinnani ulatuv vesi võib kuival ajal laskuda sügavamale kui 1 m.

Puistutest domineerivad sookaasikud ja sanglepikud, vähem märgades või kuivendatud kohtades esineb kuusikuid. Boniteet on III.

Alusmets on hõre kuni keskmise tihedusega. Sagedasemad on paakspuu, pihlakas, toomingas, kuusk,  vaarikas, mage sõstar, pajud (kahevärvine, mustjas).

Alustaimestikule on iseloomulikud tüüpiliste angervaksa kasvukohatüübi taimede (angervaks, sea-ohakas, ojamõõl, soo-koeratubakas, harilik metsvits, soomadar, ussilill, seljarohi, maikelluke, lillakas, aasosi jt) kõrval ohtram tarnade (sõrm-, tupp-, hirsstarn (Carex panicea) ning eriti kõrreliste (soo-, jänes- ja püstkastik – Calamagrostis stricta, luht-kastevars) esinemine. Vähe võib olla mustikat, harva villohakat (Cirsium heterophyllum) ja soo-neiuvaipa (Epipactis palustris). Samblaid on vähe, need ei moodusta pidevat rinnet. Sagedasemad on tüviksammal, soovildik, teravtipp, täht-samblad, harva turbasammalt, tüvede ümber laanik, kaksikhammas, palusammal.Raiestikel suureneb eriti kõrreliste ohtrus, rohkesti kasvab tarnasid ning laialehiseid rohttaimi. Tüüp on rohkem levinud mandri lääneosas ja saartel, kus sageli moodustab siirdeala tarna kasvukohatüübile

Lubikaloo kasvukohatüüp (LU) (Sesleria-alvar site type) esineb paepealsete muldade levikupiirkonnas vahelduva niiskusrežiimiga ajutiselt märgadel aladel, kus vee äravool on takistatud või kuhu pinnavesi kokku valgub. Kuival perioodil võib aga muld läbi kuivada. Esinevad soostunud karbonaatsed mullad, peamiselt paepealsed gleistunud (Khg) ja paepealsed gleimullad (Gh) või väga õhukesed ja õhukesed rähksed gleistunud (K´g ja K´´g) ja õhukesed rähksed gleimullad (Gk´´). Huumushorisont 15…17 cm, pH_KCl kuni 6,6(7,0). Metsakõdu puudub või on kuni 5 cm. Vesi imbub mullakaevesse paeplatoolt ca 35 cm sügavuses.

Puistud on valdavalt männikud ja sookasepuistud, segus natuke haaba, kuuske, saart ja halli leppa. Boniteet IV…Va. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 36,1Ks 33,8Mä 11,0Hb 9,8Ku 4,6Lv 3,5Sa 1,1Lm 0,1Teised; puistute keskmine vanus 56 a ja hektaritagavara 70 m³ (1,25 m³/ha/a).

Alusmets varieeruva tihedusega: kadakas, paakspuu, pajud (hundi-, kahevärvine, tuhkur, mustjas), hall lepp,  sookask, saar, mage sõstar, verev kontpuu, harilik lodjapuu, kuslapuu, türnpuu, sarapuu, pihlakas, kibuvits ja vaarikas.

Alustaimestik on varieeruv, sõltudes veerežiimist; esinevad lubikas, vesihaljas tarn, hirsstarn (Carex panicea), mätastarn (Carex cespitosa), luht-kastevars, punane aruhein, harilik kastehein (Agrostis capillaris), sulg-aruluste, keskmine värihein, tedremaran (Potentilla erecta), angerpist, peetrileht, põldmurakas, kortslehed (Alchemilla spp.), lillakas, metsmaasikas, maikelluke, hobu- ja värvmadar, ojamõõl (Geum rivale) jt. Kännumätastel pohl, kanarbik ja lakkleht.

Samblaid on vähe, need on peamiselt mikrokõrgendikel: metsakäharik, niiduehmik, roossammal (Rhodobryum roseum), lehiksamblad (Plagiomnium spp.).

Tüüp esineb fragmentaarselt läänesaartel ja mandri lääneosas. Osaline sarnasus ja sugulus on osja kasvukohatüübiga (nt mõlemas võib olla rähkset gleimulda, osalt samad alusmetsataimed), kuid viimases on muld tüsedam ja niiskem.

Madalsoo kasvukohatüüp (MD) (Alnus-Betula fen type) asub lamedates nõgudes ja madalatel tasandikel, kus võrreldes loduga on üleujutused kestvamad, pinnavee liikuvus hea, kuid põhjavesi väheliikuv ning seetõttu ka puistud madalamad. Madalsoo kasvukohatüüpi kuuluvaid alasid esineb ka siirdesoo servades või soosaarte ümber, kus maapind on madalam. Harva on tegu survelise põhjaveega allikasooga.

Muldadest esinevad mitmesuguse tüseduse ja lagunemisastmega madalsoo-turvasmullad, kus keskmiselt ja hästi lagunenud turbalasund on lodu tüübist enamasti tüsedam, tavaliselt 1…2(3) m (pH_KCl = 4,8…6,5,  R. Kõlli järgi 4,5…5,5). Niiskusaste vesine kuni märg, suvise põua järgselt võib olla parasniiske. Mikroreljeef nõrgalt mätlik. Põhjavesi on üsna stagneerunud ning üleujutused on pika-ajalised. Turvast on 1,5…3 m (vahel ka vaid 0,5 m).

Puistutest moodustavad valdava osa sookase enamusega puistud, järgnevad männikud, vähesel määral on sanglepikuid, kuivendusest mõjutatud kohtades tekib sookaasikutesse kuusk ning võib esineda ka kuusikuid. Raieküpsete sookaasikute kõrgus on 11…13 m, puud on üsna peened ja mittesirged. Kaasi-kute segus on mändi, sangleppa ja üksikuid kuuski. Siirdesootüübile üleminekul võib domineerida mänd. Kuivendamata mullal kuuluvad puistud V…Va boniteeti. Mõõdukalt kuivendatud madalsoo kasvukohatüübi puistute boniteediklass on tavaliselt IV või III, kauemat aega kestval kuivendamisel võib see tõusta II…I, muutudes jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüübiks. Kuivendatud madalsoo ja jänesekapsa-kõdusoo tüüpide vahel võib sügaval madalsoomullal teoreetiliselt esineda arengu vahe-etapina sõnajala-kõdusoo. Väga õhukese madalsoomulla kuivendamise järel võib sinna kujuneda angervaksa tüüp.

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on 63,9Ks 14,9Mä 12,6Ku 6,2Lm 2,4Teised; puistute keskmine vanus on 57 a ja hektaritagavara 89 m³(1,56 m³/ha/a). 80-aastase madalsookaasiku keskmine tagavara on 109 m³/ha (1,36 m³/ha/a). Pikemaaegse kõrge veeseisu tagajärjel esineb vanemate puude kuivamist. Puurinde liitus 30…50%.

Alusmets on hõre ja kidur kuni keskmise tihedusega, enamasti esinevad pajuliigid (hundi-, lapi, tuhkur, kõrv-, kahevärvine, verkjas) ja paakspuu, kohati madal ja sookask ning sanglepp. Lääne-Eesti allikalistes madalsoodes kasvab harilik porss.Kuivendatud lubjarikkal madalsoomullal võib esineda sinine kuslapuu. Kuivendatud madalsoometsas hõredas rohttaimestikus võib seemneallika olemasolul tekkida hõredalt kuuse ja männi järelkasvu.

Alustaimestikus rohurinde liikide arv on tunduvalt väiksem kui lodumetsades, ca 50…60 liiki, rohurindes on iseloomulikud kõrgekasvulised tarnad ja kõrrelised. Domineerivad tarnad (pikk, mätas-, niitjas t. – Carex lasiocarpa, pudelt. – C. rostrata, erist. – C. appropinquata, ümart. – C. diandra), sagedased on ka harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris), sugasõnajalg (Dryopteris cristata), soo- ja konnaosi, ubaleht, tihashein, soopihl, soomadar, ussilill,  kollane võhumõõk, villohakas,  sini-helmikas, sookastik ja pilliroog. Laiguti võib esineda soovõhk. Mätastel kasvavad lillakas, leseleht, lakkleht, pohl, uibulehed, tedremaran, võsakannike ja metsasamblad.  Samblarinne (soovildik, harilik teravtipp, lehiksamblad, tüviksammal, eutroofsed turbasamblad) on puudulikult välja kujunenud.

Siirdesoo-madalsoo alltüübis kasvavad tarnad, soopihl, hanevits, ubaleht, mätastel ja puude juure-kaeltel harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris) ning üleni esinevad turbasamblad.

Kuivendamise järel, kui inimtegevus seejärel ei mõjuta, võsastub sookasega, tarnade osa väheneb, suureneb sinihelmika, luht-kastevarre, mustika ja mesotroofsete metsataimede osa. III boniteedi kuivendatud madalsoometsas on rohkem madalsoo- kui kõdusootaimi. Kuivendatud madalsookaasikus kasvavad soo-lõosilm, ojamõõl, sugasõnajalg, naistesõnajalg, seaohakas, angervaks, kukesaba (Lythrum salicaria), parkhein, metsvits, humal jt.

Raiestikud kattuvad kuivendatud madalsoo kasvukohatüübis tiheda, kõrge (kuni 120 cm) ja liigirohke rohttaimestikuga (tarnad, sookastik, angervaks, kõrvenõges, soo-ohakas (Cirsium palustre), vaarikas, pajulilled jt). Need raiestikud uuenevad kiiresti pms seemnest tekkinud sookasega, arvestatavalt tekib pajusid ja sangleppa.Kuivendamata alad uuenevad pms kännuvõsudest.

Levinud rohkem Vahe-, Kesk- ja Ida-Eestis.

Ajas muutuvateks on metsatüüpe muutnud metsade kuivendamine, mis on muutnud mulla veerežiimi, mullaarenguprotsesse ja metsataimestikku. Kuivendamine on suurendanud metsade väärtust sellega, et on suurenenud puistute juurdekasv (st tagavara kiirem suurenemine) ja sellega tõusnud puistute boniteet ning on paranenud ligipääsetavus puistuteni ja nendes liikumine, mis omakorda on parandanud metsamuldade seisukorda ja metsamajanduslike tööde tegemist (k.a põlengute kustutamine). Kuna aga selle juures on silmnähtavalt muutunud peale veerežiimi ka taimestikukooslused, siis tähistatakse kuivendatud puistute kasvukohatüüpe viimastele „K“ tähe lisamisega.

Metsatüüpide õpetus on välja töötatud küll metsamajanduse tarbeks, kuid seda saab kasutada ka looduskaitseliste hinnangute andmisel.

Lodu kasvukohatüüp (LD) (Alnus fen type) levib potentsiaalselt viljakatel, vesistel aladel (lammi- ja moldorud), kus hästi liikuv põhjavesi on kevadel pikemat aega maapinnal või maapinna läheduses. Vesi püsib mätastevahelistes lohkudes pikemat aega, vaid kestvalt kuivadel perioodidel laskub mõnekümne sentimeetri sügavusele. Pideva survelise põhjaveega lauge nõlv on kogu aeg märg ja raskesti läbitav. Üleujutusega kohtades võib suurmätaste vahel alustaimestik täiesti puududa. Puud ja sõnajalad kasvavad suurmätastel.

Muldadest on valdavad õhukesed (M´´), harvem väga õhukesed hästi lagunenud madalsoo- (M´) või väga õhukesed ja õhukesed lammi-madalsoomullad (AM´, AM´´). Lammimullad on tekkinud järvede ja jõgede perioodiliselt üleujutatud lammialadele – lammidele. Mikroreljeef tugevalt mätlik. Turbahorisont harilikult tüsedusega 35…80(100) cm (harva tüsedam), on hästi või väga hästi lagune-nud, mustjas (mudastunud), kõrge lämmastikusisaldusega, neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga (pHKCl = 5,0…6,5). Selle all võib olla helehall gleiliiva kiht.

Puistutest on ülekaalus sanglepikud õhema turbaga aladel, sookaasikud peamiselt sügavama turbaga aladel. Sanglepikute ja kaasikute koosseisus kasvab ka kuuske, arukaske ja  saart. Kuivendatud aladel esineb ka kuuse enamusega segapuistuid. Sanglepikute boniteet on II…III, sookaasikutel III…IV, raieküpsete sanglepikute keskmine kõrgus on 18…20 m. Puistutel H₁₀₀ on 26…27 m. Rannikualadel moodustab sanglepp kohati segus männiga IV boniteedi puistuid. Sagedased on tormiheited. Kuivendamine sanglepikute tootlikkust ei suurenda (võib isegi vähendada), küll aga suurendab kuuse ja arukase juurdekasvu. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi (SMI) 51,3Lm 30,6Ks 12,5Ku 1,7Sa 1,5Lv 1,0Mä 1,4Teised; puistute keskmine vanus 55 a ja hektaritagavara 222 m³ (4,0 m³/ha/a). 60-aastase lodu-sanglepiku keskmine tagavara on 211 m³/ha (3,52 m³/ha/a). Tagavara 100-aastaselt võib olla kuni 300 m³/ha.

Alusmets liigirikas – toomingas, lodjapuu, paakspuu, kõrv-, mustjas, tuhkur, kahevärvine ja verkjas paju, must sõstar, harva näsiniin ja mage sõstar. Kõrgematel osadel võib olla kuuse alusmetsa.

Alustaimestik on samuti liigirikas ja mikroreljeefi ebatasasusest tingitult vaheldusrikas: lodutaimedest kasvavad varsakabi, soovõhk, kollane võhumõõk (Iris pseudoacorus), soomadar, soo-pajulill (Epilobium palustre), ussilill, mõru jürilill (Cardamine amara), lepiklill, ubaleht (Menyanthes trifoliata), suur tulikas (Ranunculus lingua), parkhein (Lycopus europaeus), õrn lemmalts, tarnad (mätas-, lodu- ja pikktarn – Carex elongata), soo-osi, metskõrkjas, soo-lõosilm (Myosotis scorpidioides), tihashein, sookastik, kuradi-sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) ja soopihl.

Laiema levikuga liikidest esinevad soo-koeratubakas, angervaks, seaohakas, ojamõõl, koldnõges, seljarohi, naistesõnajalg, ohtene ja laiuv sõnajalg, kõrvenõges, metsvits jt. Mätastel kasvab laanemetsa taimi: jänesekapsas, mustikas, lillakas, koldnõges, ussilakk, leseleht, laanelill, metsosi, uibulehed jt. 

Samblarinne hõre, pole pidev (osalt puudub), kuid on liigirikas, madalamates kohtades tüviksammal, tähtsamblad, harilik teravtipp, tömptipp (Calliergon sp.), kallassirbik (Drepanocladus aduncus), harilik tiivik (Fissidens adianthoides), turbasamblad, mätastel metsasamblad: harilik laanik, harilik raunik, harilik salusammal, harilik kaksikhammas, metsakäharik, roossammal, tüviksammal, mets-lehiksammal (Plagiomnum cuspidatum).

Levinud rohkem Kirde- ja Ida-Eestis, Vahe-Eesti põhjapoolsemas osas ning Edela-Eestis. Lodumetsad esinevad tavaliselt üsna kitsaste ribadena soomassiivide ja mineraalmaa vahel, kujutades soostumise nooremat staadiumi põhjavee hea liikuvuse tingimustes, esineb perioodilisi üleujutusi. Raiumise järel toimub uuenemine peamiselt sanglepa ja sookase kännuvõsudest.

Kuivendatud angervaksa-lodu ja sõnajala-lodu alltüüpides on puude juurekaelad kõrgemal, AT-horisont on väga õhuke (35…45 cm), must, struktuurne, selle all võib olla beež jämeliiva kiht (Eg), G-horisont on tihe, beež, liivsavine, vesi 60…65 cm sügavusel. Alusmetsas esineb tihedalt toomingat ja musta sõstart. Alustaimestikus on rohkelt kõrvenõgest, seljarohtu ja õrna lemmmaltsa, veel on naiste- ja maarjasõnajalga, angervaksa, salutähtheina, seaohakat ja sookoeratubakat, kohati rohkesti humalat (Humulus lupulus).

L. Laasimer (1965) on toonud välja liigirikaste lodumetsade assotsiatsioonide rühma lodu-turvas-muldadel lubjarikkal põhimoreenil (turbakiht 0,3…0,6(1,0) m, põhjavesi 0,35…0,5 m sügavusel, mikroreljeef nõrgalt mätlik) ja liigivaeste lodumetsade assotsatsioonide rühma lodu-turvasmuldadel lubjavaesel põhimoreenil, turvast enam kui 1 m, hästi on välja kujunenud sanglepa kõrged mättad. Neist esimene vastab lodu kasvukohatüübi tsentrile ja sõnajala-lodu alltüübile, teine madalsoo-lodu alltüübile.

Perioodiliselt üleujutatavate jõgede lammidel esinevad lammimetsad, mis on väga lähedased lodumetsadele või ka soostunud salumetsadele. J. Paal on 1997. a eraldanud siin lammimetsade tüübirühma humala ja pika tarna kasvukohatüübiga. Viimane asub erineva sügavusega lammi-madalsoomuldadel (AM), kus turvas on kogu lasundi ulatuses hästi lagunenud, kõrge mineraalainete- ja lämmastikusisaldusega, mõõdukalt kuni nõrgalt happelise reaktsiooniga (pH_KCl 5.0…6.5).

Ajas muutuvateks on metsatüüpe muutnud metsade kuivendamine, mis on muutnud mulla veerežiimi, mullaarenguprotsesse ja metsataimestikku. Kuivendamine on suurendanud metsade väärtust sellega, et on suurenenud puistute juurdekasv (st tagavara kiirem suurenemine) ja sellega tõusnud puistute boniteet ning on paranenud ligipääsetavus puistuteni ja nendes liikumine, mis omakorda on parandanud metsamuldade seisukorda ja metsamajanduslike tööde tegemist (k.a põlengute kustutamine). Kuna aga selle juures on silmnähtavalt muutunud peale veerežiimi ka taimestikukooslused, siis tähistatakse kuivendatud puistute kasvukohatüüpe viimastele „K“ tähe lisamisega.

Metsatüüpide õpetus on välja töötatud küll metsamajanduse tarbeks, kuid seda saab kasutada ka looduskaitseliste hinnangute andmisel.

Madalsoo kasvukohatüüp (MD) (Alnus-Betula fen type) asub lamedates nõgudes ja madalatel tasandikel, kus võrreldes loduga on üleujutused kestvamad, pinnavee liikuvus hea, kuid põhjavesi väheliikuv ning seetõttu ka puistud madalamad. Madalsoo kasvukohatüüpi kuuluvaid alasid esineb ka siirdesoo servades või soosaarte ümber, kus maapind on madalam. Harva on tegu survelise põhjaveega allikasooga.

Muldadest esinevad mitmesuguse tüseduse ja lagunemisastmega madalsoo-turvasmullad, kus keskmiselt ja hästi lagunenud turbalasund on lodu tüübist enamasti tüsedam, tavaliselt 1…2(3) m (pH_KCl = 4,8…6,5,  R. Kõlli järgi 4,5…5,5). Niiskusaste vesine kuni märg, suvise põua järgselt võib olla parasniiske. Mikroreljeef nõrgalt mätlik. Põhjavesi on üsna stagneerunud ning üleujutused on pika-ajalised. Turvast on 1,5…3 m (vahel ka vaid 0,5 m).

Puistutest moodustavad valdava osa sookase enamusega puistud, järgnevad männikud, vähesel määral on sanglepikuid, kuivendusest mõjutatud kohtades tekib sookaasikutesse kuusk ning võib esineda ka kuusikuid. Raieküpsete sookaasikute kõrgus on 11…13 m, puud on üsna peened ja mittesirged. Kaasi-kute segus on mändi, sangleppa ja üksikuid kuuski. Siirdesootüübile üleminekul võib domineerida mänd. Kuivendamata mullal kuuluvad puistud V…Va boniteeti. Mõõdukalt kuivendatud madalsoo kasvukohatüübi puistute boniteediklass on tavaliselt IV või III, kauemat aega kestval kuivendamisel võib see tõusta II…I, muutudes jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüübiks. Kuivendatud madalsoo ja jänesekapsa-kõdusoo tüüpide vahel võib sügaval madalsoomullal teoreetiliselt esineda arengu vahe-etapina sõnajala-kõdusoo. Väga õhukese madalsoomulla kuivendamise järel võib sinna kujuneda angervaksa tüüp.

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on 63,9Ks 14,9Mä 12,6Ku 6,2Lm 2,4Teised; puistute keskmine vanus on 57 a ja hektaritagavara 89 m³(1,56 m³/ha/a). 80-aastase madalsookaasiku keskmine tagavara on 109 m³/ha (1,36 m³/ha/a). Pikemaaegse kõrge veeseisu tagajärjel esineb vanemate puude kuivamist. Puurinde liitus 30…50%.

Alusmets on hõre ja kidur kuni keskmise tihedusega, enamasti esinevad pajuliigid (hundi-, lapi, tuhkur, kõrv-, kahevärvine, verkjas) ja paakspuu, kohati madal ja sookask ning sanglepp. Lääne-Eesti allikalistes madalsoodes kasvab harilik porss.Kuivendatud lubjarikkal madalsoomullal võib esineda sinine kuslapuu. Kuivendatud madalsoometsas hõredas rohttaimestikus võib seemneallika olemasolul tekkida hõredalt kuuse ja männi järelkasvu.

Alustaimestikus rohurinde liikide arv on tunduvalt väiksem kui lodumetsades, ca 50…60 liiki, rohurindes on iseloomulikud kõrgekasvulised tarnad ja kõrrelised. Domineerivad tarnad (pikk, mätas-, niitjas t. – Carex lasiocarpa, pudelt. – C. rostrata, erist. – C. appropinquata, ümart. – C. diandra), sagedased on ka harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris), sugasõnajalg (Dryopteris cristata), soo- ja konnaosi, ubaleht, tihashein, soopihl, soomadar, ussilill,  kollane võhumõõk, villohakas,  sini-helmikas, sookastik ja pilliroog. Laiguti võib esineda soovõhk. Mätastel kasvavad lillakas, leseleht, lakkleht, pohl, uibulehed, tedremaran, võsakannike ja metsasamblad.  Samblarinne (soovildik, harilik teravtipp, lehiksamblad, tüviksammal, eutroofsed turbasamblad) on puudulikult välja kujunenud.

Siirdesoo-madalsoo alltüübis kasvavad tarnad, soopihl, hanevits, ubaleht, mätastel ja puude juure-kaeltel harilik jõhvikas (Oxycoccus palustris) ning üleni esinevad turbasamblad.

Kuivendamise järel, kui inimtegevus seejärel ei mõjuta, võsastub sookasega, tarnade osa väheneb, suureneb sinihelmika, luht-kastevarre, mustika ja mesotroofsete metsataimede osa. III boniteedi kuivendatud madalsoometsas on rohkem madalsoo- kui kõdusootaimi. Kuivendatud madalsookaasikus kasvavad soo-lõosilm, ojamõõl, sugasõnajalg, naistesõnajalg, seaohakas, angervaks, kukesaba (Lythrum salicaria), parkhein, metsvits, humal jt.

Raiestikud kattuvad kuivendatud madalsoo kasvukohatüübis tiheda, kõrge (kuni 120 cm) ja liigirohke rohttaimestikuga (tarnad, sookastik, angervaks, kõrvenõges, soo-ohakas (Cirsium palustre), vaarikas, pajulilled jt). Need raiestikud uuenevad kiiresti pms seemnest tekkinud sookasega, arvestatavalt tekib pajusid ja sangleppa.Kuivendamata alad uuenevad pms kännuvõsudest.

Levinud rohkem Vahe-, Kesk- ja Ida-Eestis.

Jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp (JO) (Oxalis drained swamp type) esineb pika-ajaliselt ja intensiivselt kuivendatud, hästi lagunenud turbaga siirde- ja madalsoomuldadel (S₃, M₃), mis on potentsiaalselt kõrge tootlikkusega. Metsakõduhorisondi tüsedus 3…10(12) cm, järgneb 10…20(40) cm kõduturvast. Mullareaktsioon risosfääri ulatuses on lähtetüübist olenevalt erineva happesusega (pH_KCl 4,0…6,0). Turba tuhasus 8…15%, C : N = 15…20. Muld on värske kuni niiske. Põhjavesi vegetatsiooniperioodil 30…80(100) cm sügavusel. Kõrged kännu- ja tüvemättad muudavad mikroreljeefi künklikuks.

Puistutes enamuspuuliigiks on tavaliselt kuusk (ka pikaajaliselt kuivendatud stabiliseerunud taim-kattega looduslikes kooslustes). Väga hästi kasvavad arukaasikud ja männikud (esineb ka kuuse II rinne), sagedased on kuuse-männi-kase segametsad. Puistute boniteet on Ia…II, kuivenduseelsepõlvkonna puudel vanuse ja kõrguse järgi määratuna mõnikord ka madalam.Kuuse boniteediklass on männi omast kõrgem. Kõige madalama tootlikkusega on sookase puistud, arukase puistute tagavara on võrdsetes tingimustes 1,5…2 korda suurem. Puistud, eriti raieküpsed kuusikud, on tormihellad, sageli esineb tormiheidet, seetõttu on need hõrenenud ja suurte püstiste taldrikjate juuremätastega.

Hästi kasvavad kõdusoomullal lehise- ja pärnaliigid.

Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega:harilik paakspuu, toomingas, pihlakas, kuusk, sarapuu, vaarikas, kuslapuu ja lodjapuu.

Alustaimestik on sarnane jänesekapsa-mustika ja jänesekapsa kasvukohatüübi omaga, kuid liike on vähem. Sootaimed puuduvad või asuvad väikeste laikudena mikroreljeefi madalamates osades. Madalakasvulistest taimedest moodustub alarinne, kus esinevad jänesekapsas, jänesesalat, lillakas, leseleht, laanelill, ümaralehine uibuleht, kattekold, koldnõges, karvane piiphein, võsaülane, metsmaasikas, ussilakk, mets- ja salutähthein, metsosi, õrn lemmalts,  harilik kolmissõnajalg jt, nende kohal kasvavad laiuv ja ohtene sõnajalg, mets-soosõnajalg ja harilik naistesõnajalg, kolmissõna-jalg, metskastik. Puhmaid (mustikas, pohl) esineb vähe, ainult toorhuumuslikel mikrokõrgendikel). Samblarindes laanik, kaksikhambad, palusammal, metsakäharik, tähtsamblad, raunik jt.

Raiestikel  hukkub varjulembene rohttaimestik, asemele tekib teisel raiejärgsel aastal väga lopsakas rohttaimestu – kõrvenõges, vaarikas, seaohakas, põdrakanep, pajulilled, luht-kastevars, metskastik, soo-kastehein (Agrostis canina), käokann (Lychnis flos-cuculi), ojamõõl, õrn lemmalts jt. Rohttaimedest on kauem vaba kändude ümbrus.

Mustika-kõdusoo kasvukohatüüp (MO) (Myrtillus drained swamp type) on kujunenud tavaliselt kuivendatud siirdesoomuldadel. Metsakõduhorisondi tüsedus on 5…12(15) cm, järgneb 5…15 cm sõmerja struktuuriga kõduturbakiht. Edasi tuleb keskmiselt kuni hästi lagunenud turbahorisont. Üleminekul mineraalmullale esineb ca 10 cm tüsedune mustjas AT-horisont. Turba reaktsioon  risosfääri ulatuses on tugevasti happeline (pH_KCl 2,6…4,0). Niiskusaste niiske kuni märg, põhjavee sügavus vegetatsiooniperioodil 30…60(80) cm. Mikroreljeef tugevasti mätlik. Kuivendatud madalsoo ja siirdesoo vahepealsel turbamullal on boniteet ja kuuse kasv parem.

Puistutest domineerivad männikud ja kaasikud, mille boniteet on III või isegi II. Kuivendatud männikutes ja kaasikutes esineb rohkemal või vähemal määral kuuse II rinnet või järelkasvu (elujõulisem on see just II boniteedi sookase puistutes), mille edasisel säilimisel ja kasvamisel ning kuivendussüsteemi korrasolekul võib mänd või sookask tulevikus (kujuneb jänesekapsa-kõdusooks) asenduda kuusega.

Alusmets hõre: pajud, sookask, paakspuu, pihlakas, kuusk. Männikus võib olla sookase, kraavide läheduses ka kuuse alusmets.

Alustaimestik on sarnane mustika kasvukohatüübi taimestikuga. Iseloomulik on puhmaste, eeskätt mustika ja pohla rohkus, aga leidub ka kanarbikku, sookailu ja sinikat, harva hanevitsa (viimased kraavidest eemal). Veel esineb kattekolda (kohati rohkelt ja lopsakalt), palu-härgheina, laanelille, leselehte, tupp-villpead, sinihelmikat, laiuvat ja ohtest sõnajalga jt. Samblarindes  peamiselt mätastel palusammal, laanik ja kaksikhambad, laiguti mikrolohkudes turbasamblaid, harva on karusammalt ja soovildikut. Mida rohkem turbasamblaid, seda madalam boniteet.  

Metsamajanduse iseärasused. Uuendamisel ja hooldusraietel tuleb soodustada männi teket ja kasvu. Hea kasvuga kuuse järelkasvu korral soodustada harvendusraiega nii  kasest ülarinde kui kuuse kasvu. Taassoostumist tuleb vältida kuivendussüsteemi korrashoidmisega. Mustika-kõdusoomännikute hõredamad kraavideäärsed lõigud on väga head pohlakohad.

Ajas muutuvateks on metsatüüpe muutnud metsade kuivendamine, mis on muutnud mulla veerežiimi, mullaarenguprotsesse ja metsataimestikku. Kuivendamine on suurendanud metsade väärtust sellega, et on suurenenud puistute juurdekasv (st tagavara kiirem suurenemine) ja sellega tõusnud puistute boniteet ning on paranenud ligipääsetavus puistuteni ja nendes liikumine, mis omakorda on parandanud metsamuldade seisukorda ja metsamajanduslike tööde tegemist (k.a põlengute kustutamine). Kuna aga selle juures on silmnähtavalt muutunud peale veerežiimi ka taimestikukooslused, siis tähistatakse kuivendatud puistute kasvukohatüüpe viimastele „K“ tähe lisamisega.

Metsatüüpide õpetus on välja töötatud küll metsamajanduse tarbeks, kuid seda saab kasutada ka looduskaitseliste hinnangute andmisel.

Siirdesoo kasvukohatüüp (SS) (Transitional bog type, Oxycoccus site type) on tekkinud tasastel madalikel madalsoo edasisel soostumisel, kus turbakihi kasvamise tõttu on soopind kerkinud, eraldunud toitvatest põhjavetest ja vaesunud väljauhtumisega toitainetest suurenenud sademetevee läbivoolu mõjul („siirde-” tähendab antud juhul siirdumist madalsoost raba suunas). Pinnavesi on suhteliselt sügaval ja väheliikuv. Mullaviljakus on madal ja oligotroofsete rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus on suurenenud. Madalsoo- ja rabataimede osatähtsus sõltub turvasmulla arenguastmest madalsoo- ja rabamulla vahel suktsessioonireas rabastumise suunas:                      

                                   madalsoo → siirdesoo → siirderaba → raba.

Muldadest esinevad mitmesuguse tüsedusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud siirdesoomullad (S₁ ja S₂), kus pH_KCl = 3,5…5,0, turbakihi tüsenemisega võib see langeda keskmiselt 3,5ni. Ülemine kuni 30 cm tüsedune kiht koosneb vähe lagunenud samblaturbast, mille lagunemisaste on 20…40% (har-vem 50…60%). Tavaliselt alumised turbakihid on hästi lagunenud (madalsoo-turbamuld), ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus on tavaliselt 1…3 m (võib olla ka 7…8, kinnikasva-nud järvedest tekkinud siirdesoos kuni 17 m).Mikroreljeef on tugevalt mätlik.

Puistutest on ülekaalus männikud, vähem on kaasikuid. Kuivendamata raieküpsete männikute kõrgus on 10…14 m. Sookase ja männi osatähtsus puistute koosseisus sõltub soomulla arengust. Madalsooilmelisel alal on ülekaalus sookask, tüüpilises siirdesoos kasvab mänd sookasega, siirdesoost raba kasvukohatüüpi üleminekul domineerib mänd. Uuendusraie järel toimub uuendumine sageli sookasega, kus segus on ka mändi. Vahel esineb sookaasikuid eelmise põlvkonna männi vanade säilik-(seemne-)puudega.

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 74,7Mä 14,9Ks 9,2Ku 0,9Lm 0,3Teised; puistute keskmine vanus on 78 a ja hektaritagavara 119 m³(1,53 m³/ha/a). 100-aastase siirdesoomänniku keskmine tagavara on 140 m³/ha.

Kuivendamata puistud on madala tootlikkusega, kuuludes V ja Va boniteediklassi.

Kuivendamisega on võimalik puistute tootlikkust tõsta 2…3 korda (kuni kolme boniteediklassi võrra). Kuivendatud siirdesoo kasvukohatüübi boniteet on IV, edasise kuivendamise mõjul võib see kujuneda mustika-kõdusoo tüübiks. Siin võib vanemas männikus tekkida sookase II rinne.Hõredas sookaasikus vanade eelmise põlvkonna männi seemnepuudega esineb männi järelkasvu.

Alusmetsas tuhkur, kõrv-, lapi, hundi- ja mustikpaju, paakspuu, madal ja vaevakask ning kadakas.Esineb sookaski ning hõredalt võib olla ka kehva kasvuga alusmetsakuuski.

Alustaimestikus turvasmulla toitumisel pms põhjaveest (rabastumise algperioodil) domineerivad rohttaimed ja turbakiht on 0,5…1,5 m: peamiselt mitmesugused tarnad (harilik t. – Carex nigra, pudel-ja niitjas t.), kõrrelised (soo- ja püstkastik, sinihelmikas), pilliroog, ubaleht, ümaralehine uibuleht, soopihl, harilik soosõnajalg, sugasõnajalg jt.

Hiljem suureneb turbakiht (1,5…3 m) ning rabataimede, nagu turbasammalde, puhmaste, tupp-villpea ja keratarna osatähtsus. Puhmastest kasvavad sookail, hanevits, sinikas, küüvits. Rabastu-mise arenedes ilmuvad lisaks kanarbik ja kukemari. Jõhvika saagikus on parim just siirdesootüübi hõredates männikutes. Kuivendatud tüübiosas kasvavad veel mustikas, pohl ja paluhärghein.

Mätastel ja puude juurekaeltel esinevad palumetsasamblad – palusammal, laanik, tüviksammal ja kaksikhambad ning harilik ja raba-karusammal (Polytrichum strictum).

Raiestikel kasvab kuivendatud siirdesoos massiliselt sinihelmikat, veel on tupp-villpead, tarnu, sookastikut, sõnajalgu, sinikat, kanarbikku ja sookailu. Need raiestikud uuenevad mõõduka kiirusega seemnelise sookase ja pajudega. Kitsa (kuni 30 m laiuse) raiestiku korral, kui see on ümbritsetud seemnekandeliste männikutega, toimub männiga uuenemine rahuldavalt kuni hästi.

Levinud kõikjal üle Eesti, enam Kirde- ja Kesk-Eestis, ka kõrgustikel võib esineda väikejärvede kinnikasvamise järel siirdesoid (nt Haanja kõrgustikul).

Ajas muutuvateks on metsatüüpe muutnud metsade kuivendamine, mis on muutnud mulla veerežiimi, mullaarenguprotsesse ja metsataimestikku. Kuivendamine on suurendanud metsade väärtust sellega, et on suurenenud puistute juurdekasv (st tagavara kiirem suurenemine) ja sellega tõusnud puistute boniteet ning on paranenud ligipääsetavus puistuteni ja nendes liikumine, mis omakorda on parandanud metsamuldade seisukorda ja metsamajanduslike tööde tegemist (k.a põlengute kustutamine). Kuna aga selle juures on silmnähtavalt muutunud peale veerežiimi ka taimestikukooslused, siis tähistatakse kuivendatud puistute kasvukohatüüpe viimastele „K“ tähe lisamisega.

Metsatüüpide õpetus on välja töötatud küll metsamajanduse tarbeks, kuid seda saab kasutada ka looduskaitseliste hinnangute andmisel.

Raba kasvukohatüüp (RB) (Raised bog type, Sphagnum-bog type) tekib kas siirde-soo, sinika või karusambla kasvukohatüübi edasisel rabastumisel. Siirdesoost kujuneb esmalt siirderaba, sinika ja karusambla tüübist õhukeseturbane nõmmraba. Siirderaba on läbinud nii madalsoo kui siirdesoo arenguastme ja asub kõrgraba servas, kuid võib moodustada iseseisvaid rabaosi.

Nõmmraba on tekkinud korduvate metsapõlemiste tagajärjel; ühelt poolt puistu hukkumise ja sellest põhjustatud auramise vähenemise, teiselt poolt sademetevetest küllastunud liiva (nõrgliiva), vettpidava nõrgkivi või savi tõttu on kogunenud mulda sademetevesi, mis on loonud eeldused rabataimede levikuks ning rabaturba tekkeks. Peamiselt on seda tüüpi rabad tekkinud pärast seda, kui kerge lõimisega mulla sisseuhtehorisondis on geokeemiliste protsesside tulemusena moodustunud vettpidav nõrgkivikiht (ortstein). Nõmmrabad ei ole kunagi läbinud madalsoo arenguastet; nende siirdesoo- või rabamullad on kujunenud mineraalmaal asuvate küllastumata turvastunud glei- või turvastunud leedemuldade arengu tulemusena ning turbakiht on õhuke.

Nõmmrabad paiknevad tasasel või nõgusal reljeefil luidete vahel looderannikul ja Lääne-Eesti saartel (eriti Hiiumaal), aga ka liivaste rannavallide vahel Eesti sisemaal.

Nõmmrabade puurinne koosneb kidurakasvulistest mändidest, sest madalaboniteedilised (bon. on enamasti V…Va, harva IV), männikud toituvad sademeteveest. Põõsarinne on hõre: selles kasvavad üksikult tuhkur ja/või kõrvpaju. Hästi arenenud puhma-rohurindes valdavad puhmastaimed kanarbik, sinikas, sookail jt, lisaks neile on sagedasemad põdrakanep, luht-kastevars, keratarn. Samblarindes valitsevad turbasamblad.

Raba toitumine on vaid sademeteveest, sademetest moodustunud mulla(põhja)vesi võib ulatuda maa-pinnale, põhjavesi suhteliselt sügaval. Järjest kasvab väga toitainetevaene (oligotroofne) turbalasund, seda just raba keskosas.

Mullaks on vähemalt ülemise 30…50 cm ulatuses oligotroofne rabaturvas (koosneb puhmaste, villpea ja turbasambla jäänustest). Turba tüsedus võib ulatuda kuni mitme meetrini, see on ülaosas väga halvasti lagunenud, toitainetevaene (väikese mineraalainete sisaldusega, tuhasus 3…5%) ja tugevasti  happelise reaktsiooniga (pH_KCl = 2,5…3,6). Orgaanilise aine aeglast lagunemist iseloomustab kõrge C ja N suhe (40…50), suur osa sellest akumuleerub turbahorisondina. Olenevalt raba tekkimise lähte-tüübist lasuvad enamasti halvasti lagunenud pruuni värvi rabamullad (R´₁, R´´₁, R´´´₁) kas mineraalsel aluspõhjal või mitmesuguse tüsedusega siirde- ja madalsooturbal. Nõrgalt kuivendatud alal võib peal-miseks ca 20 cm kihiks olla keskmiselt lagunenud turvas. Sademeteveest tekkinud mullapõhjavesi on pinnalähedane, kuid üleujutusi ei esine. Mikroreljeef on tugevasti mätlik.

Puisraba (puissoo) on enam-vähem ühtlaselt hõreda puurindega (mändidega) ala rabaturbamullal, kus  liitus on alla 30% ja kõrgus alla 4 m. Puisraba ja rabamets (rabamännik)  ümbritsevad ringjalt lageraba. Eesti rabamaastikest moodustavad puisrabad 45…50%, rabametsad 26…35%.

Rabamännikut (liitus suurem kui 30% ja puurinde keskmine kõrgus üle 4 m) esineb laugel rabanõlval või kuivendusest mõjustatud raba servaaladel.

Rabastumise edasi arenedes puud kuivavad ning puistu asendub puisrabaga ja lõpuks lagerabaga.

Puistud on hõredad V ja Va boniteedi puhtmännikud või on seas sookaske. Mändide maksimaalne kõrgus on 12(13) m, diameeter 16 cm ja vanus 300 a, puud on jändrikud ja okslikud, käbide pikkus 2…3 cm.

Mitmekümneaastased katsed Eesti rabades on näidanud, et puude kasv paraneb oluliselt vaid koos kuivendamisega rakendatava fosfor- ja lämmastikväetistega väetamisega; kuivendamine ilma väetamiseta ei paranda oluliselt puude kasvu. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 97,8Mä 2,0Ks 0,2Teised; puistute keskmine vanus 73 a ja hektaritagavara 83 m³(1,14 m³/ha/a). 100-aastase puistu tagavara on enamasti vaid 105…120 m³.

Alusmets puudub või kasvab raba servades ja läbivoolulistes kohtades üksikuid pajusid (kõrv-, tuhkur, lapi, mustikpaju jt) ning vaevakaski.

Alustaimestikus on hästi välja kujunenud atsidofiilne puhmarinne: sookail, kanarbik, küüvits, sinikas, kukemari, hanevits ja pohl. Jõhvikas on kidur ja väheviljakas mändide all, paremini kasvab häiludes. Kanarbik valitseb eriti endistel põlengualadel, suurendades nii tuleohtu. Rohttaimedest esinevad tupp-villpea, rabamurakas (Rubus chamaemorus), ümaralehine (Drosera rotundifolia) ja pikalehine huulhein (D. anglica)ning raba-jänesvill (Trichophorum cespitosum). Alustaimestik on kiduram ja madalam kui siirdesoo tüübis. Karaktertaimedeks on Ida-Eesti rabades hanevits, Lääne-Eestis raba-jänesvill.

Samblarindes valitsevad turbasamblad (pruun t. – Sphagnum fuscum, punane t. – S. rubellum, kitsa-lehine t. – S. angustifolium, teravalehine t. – S. capillifolium jt), harvem esineb raba-karusammalt, palusammalt, soovildikut ja raba-kaksikhammast (Dicranum bergeri).  

Levinud üle kogu Eesti, kuid sagedamini põhjapoolsemas osas. Rabamännikud on levinud just raba-massiivide ääreosades ja on ühed metsise meeliselupaigad. Metsauuenemine toimub puuliikide vahelduseta. 

A. Karu eraldas ka kanarbiku-sinika rabamänniku (nõmmraba), mis on moodustunud kehvade liiv-muldadega nõmmede soostumisel, mistõttu ei ole seal loota olulist tootlikkuse tõusu kuivendamisel.

Siirdesoo kasvukohatüüp (SS) (Transitional bog type, Oxycoccus site type) on tekkinud tasastel madalikel madalsoo edasisel soostumisel, kus turbakihi kasvamise tõttu on soopind kerkinud, eraldunud toitvatest põhjavetest ja vaesunud väljauhtumisega toitainetest suurenenud sademetevee läbivoolu mõjul („siirde-” tähendab antud juhul siirdumist madalsoost raba suunas). Pinnavesi on suhteliselt sügaval ja väheliikuv. Mullaviljakus on madal ja oligotroofsete rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus on suurenenud. Madalsoo- ja rabataimede osatähtsus sõltub turvasmulla arenguastmest madalsoo- ja rabamulla vahel suktsessioonireas rabastumise suunas:                      

                                   madalsoo → siirdesoo → siirderaba → raba.

Muldadest esinevad mitmesuguse tüsedusega halvasti kuni keskmiselt lagunenud siirdesoomullad (S₁ ja S₂), kus pH_KCl = 3,5…5,0, turbakihi tüsenemisega võib see langeda keskmiselt 3,5ni. Ülemine kuni 30 cm tüsedune kiht koosneb vähe lagunenud samblaturbast, mille lagunemisaste on 20…40% (har-vem 50…60%). Tavaliselt alumised turbakihid on hästi lagunenud (madalsoo-turbamuld), ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus on tavaliselt 1…3 m (võib olla ka 7…8, kinnikasva-nud järvedest tekkinud siirdesoos kuni 17 m).Mikroreljeef on tugevalt mätlik.

Puistutest on ülekaalus männikud, vähem on kaasikuid. Kuivendamata raieküpsete männikute kõrgus on 10…14 m. Sookase ja männi osatähtsus puistute koosseisus sõltub soomulla arengust. Madalsooilmelisel alal on ülekaalus sookask, tüüpilises siirdesoos kasvab mänd sookasega, siirdesoost raba kasvukohatüüpi üleminekul domineerib mänd. Uuendusraie järel toimub uuendumine sageli sookasega, kus segus on ka mändi. Vahel esineb sookaasikuid eelmise põlvkonna männi vanade säilik-(seemne-)puudega.

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 74,7Mä 14,9Ks 9,2Ku 0,9Lm 0,3Teised; puistute keskmine vanus on 78 a ja hektaritagavara 119 m³(1,53 m³/ha/a). 100-aastase siirdesoomänniku keskmine tagavara on 140 m³/ha.

Kuivendamata puistud on madala tootlikkusega, kuuludes V ja Va boniteediklassi.

Kuivendamisega on võimalik puistute tootlikkust tõsta 2…3 korda (kuni kolme boniteediklassi võrra). Kuivendatud siirdesoo kasvukohatüübi boniteet on IV, edasise kuivendamise mõjul võib see kujuneda mustika-kõdusoo tüübiks. Siin võib vanemas männikus tekkida sookase II rinne.Hõredas sookaasikus vanade eelmise põlvkonna männi seemnepuudega esineb männi järelkasvu.

Alusmetsas tuhkur, kõrv-, lapi, hundi- ja mustikpaju, paakspuu, madal ja vaevakask ning kadakas.Esineb sookaski ning hõredalt võib olla ka kehva kasvuga alusmetsakuuski.

Alustaimestikus turvasmulla toitumisel pms põhjaveest (rabastumise algperioodil) domineerivad rohttaimed ja turbakiht on 0,5…1,5 m: peamiselt mitmesugused tarnad (harilik t. – Carex nigra, pudel-ja niitjas t.), kõrrelised (soo- ja püstkastik, sinihelmikas), pilliroog, ubaleht, ümaralehine uibuleht, soopihl, harilik soosõnajalg, sugasõnajalg jt.

Hiljem suureneb turbakiht (1,5…3 m) ning rabataimede, nagu turbasammalde, puhmaste, tupp-villpea ja keratarna osatähtsus. Puhmastest kasvavad sookail, hanevits, sinikas, küüvits. Rabastu-mise arenedes ilmuvad lisaks kanarbik ja kukemari. Jõhvika saagikus on parim just siirdesootüübi hõredates männikutes. Kuivendatud tüübiosas kasvavad veel mustikas, pohl ja paluhärghein.

Mätastel ja puude juurekaeltel esinevad palumetsasamblad – palusammal, laanik, tüviksammal ja kaksikhambad ning harilik ja raba-karusammal (Polytrichum strictum).

Raiestikel kasvab kuivendatud siirdesoos massiliselt sinihelmikat, veel on tupp-villpead, tarnu, sookastikut, sõnajalgu, sinikat, kanarbikku ja sookailu. Need raiestikud uuenevad mõõduka kiirusega seemnelise sookase ja pajudega. Kitsa (kuni 30 m laiuse) raiestiku korral, kui see on ümbritsetud seemnekandeliste männikutega, toimub männiga uuenemine rahuldavalt kuni hästi.

Levinud kõikjal üle Eesti, enam Kirde- ja Kesk-Eestis, ka kõrgustikel võib esineda väikejärvede kinnikasvamise järel siirdesoid (nt Haanja kõrgustikul).

Raba kasvukohatüüp (RB) (Raised bog type, Sphagnum-bog type) tekib kas siirde-soo, sinika või karusambla kasvukohatüübi edasisel rabastumisel. Siirdesoost kujuneb esmalt siirderaba, sinika ja karusambla tüübist õhukeseturbane nõmmraba. Siirderaba on läbinud nii madalsoo kui siirdesoo arenguastme ja asub kõrgraba servas, kuid võib moodustada iseseisvaid rabaosi.

Nõmmraba on tekkinud korduvate metsapõlemiste tagajärjel; ühelt poolt puistu hukkumise ja sellest põhjustatud auramise vähenemise, teiselt poolt sademetevetest küllastunud liiva (nõrgliiva), vettpidava nõrgkivi või savi tõttu on kogunenud mulda sademetevesi, mis on loonud eeldused rabataimede levikuks ning rabaturba tekkeks. Peamiselt on seda tüüpi rabad tekkinud pärast seda, kui kerge lõimisega mulla sisseuhtehorisondis on geokeemiliste protsesside tulemusena moodustunud vettpidav nõrgkivikiht (ortstein). Nõmmrabad ei ole kunagi läbinud madalsoo arenguastet; nende siirdesoo- või rabamullad on kujunenud mineraalmaal asuvate küllastumata turvastunud glei- või turvastunud leedemuldade arengu tulemusena ning turbakiht on õhuke.

Nõmmrabad paiknevad tasasel või nõgusal reljeefil luidete vahel looderannikul ja Lääne-Eesti saartel (eriti Hiiumaal), aga ka liivaste rannavallide vahel Eesti sisemaal.

Nõmmrabade puurinne koosneb kidurakasvulistest mändidest, sest madalaboniteedilised (bon. on enamasti V…Va, harva IV), männikud toituvad sademeteveest. Põõsarinne on hõre: selles kasvavad üksikult tuhkur ja/või kõrvpaju. Hästi arenenud puhma-rohurindes valdavad puhmastaimed kanarbik, sinikas, sookail jt, lisaks neile on sagedasemad põdrakanep, luht-kastevars, keratarn. Samblarindes valitsevad turbasamblad.

Raba toitumine on vaid sademeteveest, sademetest moodustunud mulla(põhja)vesi võib ulatuda maa-pinnale, põhjavesi suhteliselt sügaval. Järjest kasvab väga toitainetevaene (oligotroofne) turbalasund, seda just raba keskosas.

Mullaks on vähemalt ülemise 30…50 cm ulatuses oligotroofne rabaturvas (koosneb puhmaste, villpea ja turbasambla jäänustest). Turba tüsedus võib ulatuda kuni mitme meetrini, see on ülaosas väga halvasti lagunenud, toitainetevaene (väikese mineraalainete sisaldusega, tuhasus 3…5%) ja tugevasti  happelise reaktsiooniga (pH_KCl = 2,5…3,6). Orgaanilise aine aeglast lagunemist iseloomustab kõrge C ja N suhe (40…50), suur osa sellest akumuleerub turbahorisondina. Olenevalt raba tekkimise lähte-tüübist lasuvad enamasti halvasti lagunenud pruuni värvi rabamullad (R´₁, R´´₁, R´´´₁) kas mineraalsel aluspõhjal või mitmesuguse tüsedusega siirde- ja madalsooturbal. Nõrgalt kuivendatud alal võib peal-miseks ca 20 cm kihiks olla keskmiselt lagunenud turvas. Sademeteveest tekkinud mullapõhjavesi on pinnalähedane, kuid üleujutusi ei esine. Mikroreljeef on tugevasti mätlik.

Puisraba (puissoo) on enam-vähem ühtlaselt hõreda puurindega (mändidega) ala rabaturbamullal, kus  liitus on alla 30% ja kõrgus alla 4 m. Puisraba ja rabamets (rabamännik)  ümbritsevad ringjalt lageraba. Eesti rabamaastikest moodustavad puisrabad 45…50%, rabametsad 26…35%.

Rabamännikut (liitus suurem kui 30% ja puurinde keskmine kõrgus üle 4 m) esineb laugel rabanõlval või kuivendusest mõjustatud raba servaaladel.

Rabastumise edasi arenedes puud kuivavad ning puistu asendub puisrabaga ja lõpuks lagerabaga.

Puistud on hõredad V ja Va boniteedi puhtmännikud või on seas sookaske. Mändide maksimaalne kõrgus on 12(13) m, diameeter 16 cm ja vanus 300 a, puud on jändrikud ja okslikud, käbide pikkus 2…3 cm.

Mitmekümneaastased katsed Eesti rabades on näidanud, et puude kasv paraneb oluliselt vaid koos kuivendamisega rakendatava fosfor- ja lämmastikväetistega väetamisega; kuivendamine ilma väetamiseta ei paranda oluliselt puude kasvu. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 97,8Mä 2,0Ks 0,2Teised; puistute keskmine vanus 73 a ja hektaritagavara 83 m³(1,14 m³/ha/a). 100-aastase puistu tagavara on enamasti vaid 105…120 m³.

Alusmets puudub või kasvab raba servades ja läbivoolulistes kohtades üksikuid pajusid (kõrv-, tuhkur, lapi, mustikpaju jt) ning vaevakaski.

Alustaimestikus on hästi välja kujunenud atsidofiilne puhmarinne: sookail, kanarbik, küüvits, sinikas, kukemari, hanevits ja pohl. Jõhvikas on kidur ja väheviljakas mändide all, paremini kasvab häiludes. Kanarbik valitseb eriti endistel põlengualadel, suurendades nii tuleohtu. Rohttaimedest esinevad tupp-villpea, rabamurakas (Rubus chamaemorus), ümaralehine (Drosera rotundifolia) ja pikalehine huulhein (D. anglica)ning raba-jänesvill (Trichophorum cespitosum). Alustaimestik on kiduram ja madalam kui siirdesoo tüübis. Karaktertaimedeks on Ida-Eesti rabades hanevits, Lääne-Eestis raba-jänesvill.

Samblarindes valitsevad turbasamblad (pruun t. – Sphagnum fuscum, punane t. – S. rubellum, kitsa-lehine t. – S. angustifolium, teravalehine t. – S. capillifolium jt), harvem esineb raba-karusammalt, palusammalt, soovildikut ja raba-kaksikhammast (Dicranum bergeri).  

Levinud üle kogu Eesti, kuid sagedamini põhjapoolsemas osas. Rabamännikud on levinud just raba-massiivide ääreosades ja on ühed metsise meeliselupaigad. Metsauuenemine toimub puuliikide vahelduseta. 

A. Karu eraldas ka kanarbiku-sinika rabamänniku (nõmmraba), mis on moodustunud kehvade liiv-muldadega nõmmede soostumisel, mistõttu ei ole seal loota olulist tootlikkuse tõusu kuivendamisel.

Naadi kasvukohatüüp (ND) (Aegopodium site type) asub tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel ja orunõlvadel, kus mulla lähtekivimiks on karbonaatne liivsavi-, saviliiv- või tüse rähkmoreen, harvem karbonaadivaene moreen. Mikroreljeef on tasane või nõrgalt mätlik.

Mulla lähtekivimiks on karbonaatne liivsavi-, saviliiv- või tüse rähkmoreen, harvem karbonaadivaene moreen. Põhjavesi või sellest tõusev kapillaarvööde ulatub mullaprofiili, mistõttu taimed on pidevalt veega hästi varustatud. Muldadest domineerivad  metsale soodsa veerežiimiga (niiske kuni värske) gleistunud mullad: gleistunud leetjas (KIg) või gleistunud leostunud (Kog) muld; harva esineb naadi tüüp gleistunud lammimullal (Ag), gleistunud keskmise sügavusega rähkmullal (K´´´g) või gleistunud nõrgalt leetunud mullal (LkIg). Viimasel juhul lasub karbonaatne moreen küll sügavamal kui 1 m, kuid mulda mõjutab kare põhjavesi. Heade lagunemistingimuste ja kergesti laguneva varise tõttu kõdukiht puudub või on väga õhuke. Aeroobse ja kevadeti ajutiselt esineva anaeroobse keskkonna vaheldumisel tekib mullas rohkesti huumusaineid, mistõttu huumushorisont on (15)20…30(35) cm tüsedune ja kõrge huumusesisaldusega (4…13%). Mullareaktsioon on profiili ülaosas nõrgalt happeline kuni neutraalne (pH_KCl = 4,7…6,0). Suhte C : N väike väärtus 10…16 iseloomustab orgaanilise aine soodsaid mineraliseerumistingimusi.

Puistutest esinevad viljaka mulla ja soodsa veerežiimi tõttu nii lehtpuistud ja lehtpuu-kuuse sega-puistud kui kuusepuistud, mille boniteet on Ia…I (harva II). Puistute koosseisus on sageli laialehiseid lehtpuuliike. Puistutest levinumad on hall-lepikud, kaasikud, kuusikud ja haavikud. Kasvukoht sobib kõvalehtpuude (tamm, saar, jalakas jt) ning pärna kasvatamiseks. Vanemates lehtpuistutes esineb kuuse või pärna II rinne (vahel on selles ka Ja, Va), nooremates  lehtpuistutes kuuse järelkasv. Varjukates vanemates puistutes esineb lehtpuude tüvede alaosadel  samblaid ja samblikke. Selles tüübis kasvavad Eesti kõrgeimad haavikud ja kaasikud ning parimad pärnikud. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 29,7Lv 20,5Ks 17,8Hb 16,0Ku 4,9Lm 3,8Sa 1,8Re 1,5Mä 4,0Teised; puistute keskmine vanus on 41 a ja hektaritagavara 220 m³ (5,37 m³/ha/a). Küpsed kaasikud oma kõrge täiuse tõttu ületavad keskmiselt tootlikkuselt samaealisi kuusikuid. Keskmine tagavara on 100-aastases kuusikus 312 m³/ha ja 60-aastases kaasikus 274 m³/ha (Ks 4,57 m³/ha/a).

Alusmetsa tihedus oleneb puurinnete tihedusest, mis ise on liigirikas – harilik sarapuu, kuslapuu, näsiniin, pihlakas, lodjapuu, toomingas ja paakspuu ning mage sõstar. Alusmetsas esineb ka pärna, saart, vahtrat, jalakat  ja künnapuud.

Alustaimestik on väga liigirikas, esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid – harilik kopsu-rohi, naat, püsik-seljarohi, metspipar, lõhnav madar ehk lõhnav varjulill (Galium odoratum), salusiumari, koldnõges, mets- ja salutähthein (Stellaria nemorum), roomavja metstulikas, saluhein, mitmeõiene kuutõverohi (Polygonatum multiflorum), kevadine seahernes, sinilill, maikelluke, ussilakk, metsmaasikas, ime- ja võsakannike, aas- ja metsosi, mets-nõianõges,  harva hammasjuur (Cardamine bulbifera), harilik lõokannus, ojamõõl, soo-koeratubakas (Crepis paludosa), ohtene, naiste- ja maarjasõnajalg, kolmissõnajalg, laanesõnajalg, seaohakas (Cirsium oleraceum), õrn lemmalts, kõrvenõges (Urtica dioica), metskastik, heinputk (Angelica sylvestris), laanelill, leseleht, lillakas, võsaülane, kuldvits jt. Valgusrikastes lehtpuupuistutes on see  lopsakas. Esinemissageduselt võivad olla aga esireas jänesekapsas, soo-koeratubakas, naat ja võsaülane. Sammalkate hõre, kohati puudub, esinevad metsakäharik, roossammal, kähar salusammal, tähtsamblad ja raunik.

Raiestikel lageraie järel mulla niiskusaste tõuseb, mikrolohud on niisked kuni märjad ja seal hakkavad domineerima niiskuslembesed taimed, nt harilik ja keraluga (Juncus effusus, J. conglomeratus), mujal on rohkesti metskastikut, luht-kastevart, saluheina, tähtheinu, seaohakat, naati, seljarohtu, kopsurohtu, metstulikat, lillakat jt. Lohkudesse istutatud kuused muutuvad kollaseks ja võivad hukkuda. Looduslikult uuenevad arukase, halli lepa ja haavaga.

Levinud peamiselt Eesti ida-, kesk- ja edelaosas. Gleistunud rähkmuldadel naadi tüüp esineb Põhja-Eestis, gleistunud nõrgalt leetunud mullal Lõuna-Eestis.  

Sõnajala kasvukohatüüp (SJ) (Dryopteris site type) asub salumetsade madalamatel reljeefi osadel, peamiselt läbivooluga lammi- ja moldorgudes või nõlvade jalamitel. Põhjavesi on pinna-lähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutusi. J. Paalil on sõnajala tüüp paigutatud soostuvate metsade tüübirühma.

Muldadest on iseloomulikud leostunud ja koreserikas leostunud gleimuld (Go, Gor), küllastunud gleimuld (G(o)) ja küllastunud turvastunud muld (Go1), harvem lammi-gleimuld (AG) ja lammi-turvastunud muld (AG1) ning rähkne gleimuld (Gk´´´). Mikroreljeef mätlik. Hästi lagunenud AO- ja AOA-horisondi kogutüsedus on 10…25(30) cm, mullad on nõrgalt happelise neutraalse reaktsiooniga, pHKCl = 5…6,5.

Turvastunud gleimullal kasvav sõnajalatüübi alaosa (ordinatsiooniskeemil) ehk lodu-sõnajala alltüüp kuulub sisuliselt juba soostunud, täpsemalt öeldes lodustunud salumetsade hulka.

Puistutest esinevad peamiselt I (harvem ka Ia ja II) boniteedi pms lehtpuudega segapuistud, kus koosseisus sang- ja hall lepp, kuusk, aru- ja sookask, haab ja saar, väga harva ebareeglipäraselt üksikud männid. Esinevad ka  sang- ja hall-lepikud ning kaasikud, II rindes pärn, jalakas ja vaher, harva künnapuu. Tüübi kuivendatud osas esineb ka kuuseenamusega puistuid. Sanglepp kasvab siin kuni 34 m kõrguseks.

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 26,2Lv 26,0Lm 26,0Ku 10,1Ks 5,4Hb 2,8Mä 1,6Sa 1,9Teised; puistute keskmine vanus on 61 a ja hektaritagavara 335 m³ (5,49 m³/ha/a).

Alusmets hõre kuni keskmiselt tihe: harilik toomingas, kuslapuu, sarapuu, paakspuu ja lodjapuu, kuusk, vaarikas, näsiniin ning must ja mage sõstar.

Alustaimestik liigirikas ja väga lopsakas,puhmarinne puudub. Ülemine rohurinne koosneb peamiselt suurtest sõnajalgadest ning kõrgetest rohunditest, kus domineerivad sõnajalad, nagu naistesõnajalg, laanesõnajalg, laiuv, ohtene ja maarjasõnajalg, harilik metssõnajalg ehk mets-soo-sõnajalg (Phegopteris connectilis). Lisaks soo-koeratubakas, seaohakas, metskõrkjas (Scirpus sylvaticus), õrn lemmmalts, pajulill (Epilobium ssp.), angervaks (Filipendula ulmaria), heinputk (Angelica sylvestris), kõrvenõges, püsik-seljarohi, metsosi, harilik metsvits (Lysimachia vulgaris), harilik maavits (Solanum dulcamara), harilik võsalill (Moehringia trinervia), sookastik (Calamagros-tis canescens), lodutarn (Carex loliacea), tupptarn (C. vaginata) ja metstarn (C. sylvatica), mikro-lohkudes esinevad soovõhk (Calla palustris), varsakabi (Caltha palustris), ojamõõl, kanakoole (Ficaria verna), roomav tulikas, lepiklill (Chrysosplenium alternifolium) jt. Mikroreljeefi kõrgema-tel osadel kasvavad naadi ja jänesekapsa kasvukohale iseloomulikud taimed (ussilakk, lillakas, salu-tähthein, saluhein, jänesekapsas, jänesesalat, koldnõges).

Samblarinne esineb pms mikrokõrgendikel, väga hõre, kohati puudub: kähar salusammal, raunik, tähtsamblad, roossammal, tüviksammal (Climacium dendroides), lainjas lehiksammal (Plagiomnium undulatum), lame lühikupar (Brachythecium oedipodium).

Levinud väikeste aladena Edela-, Kesk- ja Kirde-Eestis (kõige enam Edela-Eestis).

Raiestikel hakkavad alguses domineerima sanglepa, kase ja saare kännuvõsud. Rohttaimestik on kõrge ja lopsakas: sõnajalad, angervaks, seaohakas, ojamõõl, naat, roomav tulikas, mets-pajulill, kaste-heinad, luht-kastevars jt. Loodusradadel selles kasvukohatüübis peavad olema laudteed.

Angervaksa kasvukohatüüp (AN) (Filipendula site type) esineb madalatel aladel ojade ja jõgede läheduses ning mineraalaineterikka põhjaveega tasastel aladel. Soostumisprotsess on aastas perioodiline ning liig-niiskus ja mulla õhustatus olenevad aasta sademeterohkusest. Liikuv põhjavesi asub perioodiliselt kõrgel, kevadel ulatub maapinnale, suve teisel poolel võib muld olla parasniiske, siis toimub ladestunud orgaanilise aine intensiivne lagunemine ja humifitseerumisproduktid akumuleeruvad mulla mineraalosa ülakihis või ladestuvad hästilagunenud pruunikasmusta turbana mullapinnale. Mikroreljeef mätlik, esinevad kevadel veega täidetud lamedad lohud, mis on vähese või puuduva alustaimestikuga. Suured puud asuvad mikroküngastel.

Happelisema mulla puhul on üleminek mustika-angervaksa tüübiks ja parasniiskema mulla puhul kuuserohkemaks jänesekapsa-angervaksa tüübiks. Selliste üleminekute tõttu paigutaski prof Endel Pihelgas angervaksa tüübi laanemetsade tüübirühma.

Muldadest esinevad leostunud (Go), leetjad (GI) ja näivleetunud (LPG) gleimullad või ka küllastunud turvastunud muld (Go1). Metsakõdu- ja toorhuumushorisondi kogutüsedus on 10…30 cm, selle pH_KCl = 4,5…5,5(6,0). AOA1-horisondile järgneb pruuni- ja sinakashallilaiguline või helehalli ja kollase-laiguline liivsavine või kleepjas savine gleihorisont, vahel leidub selles valkjaskollaseid kergesti murenevaid karbonaatseid rähatükke.

Angervaksa kasvukohatüübi mullaüksuse määramisel peab silmas pidama mulla orgaaniliste ja organo-mineraalsete horisontide ilme ja isegi tüseduse muutumist sõltuvalt uurimisaegsetest niiskustingimustest.

Puistud on enamasti II…III boniteediklassi segapuistud, mis koosnevad aru- ja sookasest, kuusest, sang- ja hallist lepast ning haavast. Vahel esineb segus vähesel määral saart ja mändi. Enamuspuuliikidest domineerivad kased, kuid ka kuusk, sanglepp, haab ja hall lepp. Põhimetsatüübiks olevad sanglepikud on mõnevõrra tootlikumad kui kaasikud. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 33,4Ks 19,8Lm 17,2Ku 11,9Hb 9,9Lv 3,0Mä 2,5Sa 1,3Re 1,0Teised; puistute keskmine vanus on 46 a ja hektaritagavara 200 m³ (4,35 m³/ha/a). Keskmine tagavara 80-aastases kaasikus on 214 m³/ha (2,68 m³/ha/a) ja sama vanas kuusikus 226 m³/ha (2,83 m³/ha/a).

Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega ja liigirikas – pajud, must sõstar, harilik paakspuu, pihlakas, toomingas, näsiniin ja kuslapuu. Vahel esineb hõredalt kuuse järelkasvu.

Alustaimestikus on laialehised lopsakad taimed – angervaks, sookoeratubakas, seaohakas,  heinputk, metskõrkjas, laiuv, ohtene ja naistesõnajalg, ojamõõl, metsvits, pajulilled, varsakabi, roomav tulikas, naat, püsik-seljarohi, mätastarn, tupptarn, sõrmtarn (Carex digitata), sookastik, luht-kastevars, mets- ja aasosi, harilik tihashein (Scutellaria galericulata), soomadar (Galium palustre), ahtalehine ängelhein (Thalictrum lucidum), õrn lemmalts, ussilill (Lysimachia thyrsiflora), harilik maavits; mätastel koldnõges, jänesekapsas, lillakas, laanelill, ussilakk ja harva mustikas. 

Pidev sammalkate ja puhmarinne puuduvad, esinevad tüviksammal, lehiksamblad (Plagiomnium spp.), roossammal, raunik, soovildik (Aulacomnium palustre), harilik teravtipp (Calliergonella cuspidata).

Peale kuivendamist läheneb mulla ja alustaimestiku poolest naadi kasvukohatüübile. Sageli esinevad mustika-angervaksa alltüüpi kuuluvad alad.

Raiestike taimkate on lopsakas ning koosneb laialehistest rohttaimedest (angervaks, seaohakas, ojamõõl  jt), kõrrelistest (soo-, jänes- ja metskastik, luht-kastevars) ning tarnadest (mätastarn) jt. Metsauuenemine toimub peamiselt sanglepa ja kaskedega. Kuuske saab istutada peamiselt kopaga tehtud küngastele.

Levinud märkimisväärselt peaaegu kogu Eestis, v.a Kagu-Eesti ja piirkonnad, kus domineerib sinilille kasvukohatüüp (Pandivere keskosa ja Rapla maakond). Rohkem esineb Edela-, Kesk- (just Võrtsjärve madalikul) ja Kirde-Eestis. Osa kuivendatud angervaksa tüübist pärineb lodusanglepikutest või õhukese turbaga madalsoo tüübist.

Tarna kasvukohatüüp (TR) (Carex  site type) levib madalatel (sageli sooäärsetel) liigniiskete liivmuldadega tasandikel, harvem luidetevahelistes nõgudes, kus põhjavesi on kuivendamata aladel kõrgel ja liigub tasaste alade väikese langu tõttu vähe, seejuures kevadel ja sügisel ulatub maapinnale. Mikroreljeef on mätlik, puude juurekaelad võivad olla kõrgel.

Mulla lähtekivimiks on enamasti savil asuvad peeneteralised settelised või luiteliivad, mis on hea filtratsioonivõimega. Lääne-Eestis esinevad lubjarikka põhjavee mõjul arenenud küllastunud gleimuld (G(o))  ja küllastunud turvastunud  muld (Go1), kus pealmiste horisontide pH_KCl > 5,6. Vahe-Eestis on sagedasemad happelisemad küllastumata turvastunud (GI1) ja leetjas gleimuld (GI) (pH_KCl ülaosas < 5,6). Harvem esineb leostunud gleimuldasid (Go). Tarna kasvukohatüübi muldadele on omane 10…30 cm tüsedune metsakõdu- ja toorhuumuskiht, millele järgneb puhas liiv. O-horisont võib ka peaaegu puududa ning A-horisont eristub järsult alumisest mereliivast (Hiiumaal). Kõrge põhjavee ning neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooni tõttu leetumise tunnused mullaprofiilis puuduvad või on vähe märgatavad. Leetumise tunnuseid esineb pikemat aega kuivendatud aladel või mikroreljeefi kõrgemal osal. Üldiselt on mullaprofiili mineraalne osa vähe diferentseerunud. Mulla pH_KCl = 5,0 (A-horisondis) kuni 6,6 (40 cm sügavusel). C : N on piires 16…20.

Puistutest domineerivad IV…V(Va) boniteedi ning madala täiusega sookaasikud ja männikud. Metsa-kooslused võivad olla väga eriilmelised sõltuvalt eelkõige kuivendamise intensiivsusest ja kestusest.  Soodsama veerežiimiga aladel esineb vähesel hulgal kuusepuistuid, koosseisus võib olla ka haaba, sangleppa ja saart. Puistute tootlikkust saab parandada kuivendamisega, mille järel võib noorematel puistutel boniteet ulatuda III klassini. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on 41,3Ks 29,9Mä 10,8Ku 7,6Lm 6,2Hb 2,1Sa 2,1Teised; puistute keskmine vanus on 60 a ja hektaritagavara 110 m³ (1,83 m³/ha/a). 100-aastaste okaspuistute keskmine tagavara on 110…160 m³/ha).

Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega: tuhkur, kõrv-, hundi- ja kahevärvine paju, harilik paakspuu, kadakas, pihlakas, toomingas, hall lepp, sookask ja lodjapuu ning porss (Saare- ja Hiiumaal).

Alustaimestik sõltub puistu tihedusest ja veerežiimist, domineerivad kõrrelised (sinihelmikas – eriti kuivendatud aladel, soo- ja jäneskastik, luht-kastevars) ja tarnad. Iseloomulikud on veel angervaks, soo-piimputk (Peucedanum palustre), soopihl (Comarum palustre), soomadar, tedremaran, villohakas, ahtalehine ängelhein, ussilill, harilik metsvits, pilliroog (Phragmites australis), lillakas, ojamõõl, maikelluke, ussilakk, ohtene sõnajalg; mätastel sageli mustikas, lisaks leseleht, laanelill ja pohl. Esinevad taimestikuta alad, kus kevadel on vesi. Raiestikud uuenevad peamiselt sookasega ja alustaimestikus suureneb kõrreliste osakaal. 

Samblarinne on katkendlik, keskmise tihedusega, peamiselt puude all on palusammal, kaksik-hambad, metsakäharik ja laanik, mätaste vahel tüviksammal, teravtipp, soovildik, harilik karusammal ja turbasamblad.

Levinud peamiselt Saare- ja Hiiumaal, Lääne-, Loode- ja Vahe-Eestis. Tüübi leviku piir ühtib hästi Läänemere eri staadiumide ja kohalike jääjärvede ulatuse ehk Madal-Eesti piiriga.

Osja kasvukohatüüpi (OS) (Equisetum site type) kuuluvad alad asuvad madalal, need on tasased, kuid tugevasti mätliku ja tüvedealuste küngastega mikroreljeefiga.

Mulla lähtekivimiks on hilis- ja pärastjääaegsete veekogude setteline savi, mitmesuguse karbonaat-susega liivsavimoreen või savistunud paas, mis võib olla kaetud õhukese settelise liiva- või saviliiva-kihiga.

Põhjavesi ulatub sula- ja sademeteperioodi järel maapinnale, kuid kuivadel perioodidel võib muld läbi kuivada ning esineda taimede poolt omastatava vee puudust. Väikese kalde, raske lõimise ja ebasoodsa mätliku mikroreljeefi tõttu on vee liikumine aeglane, sademeveed püsivad kaua maapinnal ning mulla  aeratsioonitingimused on puittaimedele ebasoodsad. Kevadised hiliskülmad põhjustavad tugevaid  kohrutusi. Esinevad mitmesugused soostunud ja küllastunud mullad: leostunud (Go), koreserikas leostunud (Gor), leetjas (GI) ja küllastunud gleimuld (G(o)), küllastunud (Go1) ja küllastumata turvastunud muld (GI1), vähesel määral ja rähkne gleimuld (Gk) ning paepealne ja rähkne turvastunud muld (Gh1 ja Gk1).

Metsakõdu- ja toorhuumusehorisondi kogutüsedus on 10…30 cm, metsakõdukiht võib neutraalsel mullal olla ka väga õhuke. Mullareaktsioon on neutraalne kuni happeline (pHKCl = 6,5…4,4).

Puistud on enamasti hõredad segapuistud, millede enamuspuuliigiks on mänd, sookask või kuusk, vähem on koosseisus sang- ja halli leppa, haaba ja saart. Vahel kasvab ka puhtmännik. Kased on sageli kõverustega, paremini kasvab mänd, puistutes esineb tormiheidet. Boniteet noorematel puistutel III…IV, vanematel puistutel ja raskema lõimisega muldadel V(Va). Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 31,4Ks 27,4Mä 18,9Ku 9,9 Lm 7,2Lv 3,0Hb 2,2Teised; puistute keskmine vanus 60 a ja hektaritagavara 117 m³ (1,95 m³/ha/a). 100-aastaselt 150…180 m³/ha.

Alusmets liigirikas, kuid hõre kuni keskmine – harilik paakspuu, pihlakas, kadakas, kuslapuu ja näsiniin, sinine kuslapuu, mage sõstar, hall lepp ning pajud (kahevärvine, mustjas, tuhkur ja hundi-). Järelkasvuks kuusk.

Alustaimestik on liigirohke, kuid mosaiikse ilmega vastavalt mikroreljeefile: selle kõrgematel osadel kasvavad mustikas, pohl, leseleht, laanelill, jänesekapsas, kuldvits jt happelise toorhuumusliku kõduga metsadele iseloomulikud taimed; lohkudes aga angervaksa tüübile iseloomulikud taimed (angervaks, soo-koeratubakas, sookastik, seaohakas, ojamõõl, heinputk, soo-osi (Equisetum palustre),  tupp-, sõrm– ja mätastarn, luht-kastevars jt) ja salumetsataimed (maikelluke, kevadine seahernes, ussilakk, võsaülane, sinilill, püsik-seljarohi, naat, koldnõges, roomav tulikas jt), peale nende veel põldmurakas, lillakas, metsvits, tedremaran, peetrileht, pajuvaak, laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine), ädalalill  (Parnassia plaustris), aasosi, metsosi, metskastik, luht-kastevars, tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) jt. Samblaid  esineb ebaühtlaselt, tüvemätastel metsakäharik, laanik, palusammal, kaksikhambad ja teravtipp, madalamal raunik, roosammal, tüviksammal, jt. Osjade esinemine on aga osja tüübis juhuslik ning sobilikum nimetus oleks tedremarana kasvukohatüüp.

Levinud peamiselt Lääne-Eesti settemuldadel (eriti Kasari jõgikonnas) ning rähkmuldade valdkonnas (Läänemaa, Pärnumaa, Raplamaa), kuid vähesel määral ka Kesk- ja Kirde-Eestis. Harvaesinev kasvu-kohatüüp, mis on mulla niiskusrežiimi poolest suguluses ja välistunnustelt üsna sarnane lubikaloo kasvukohatüübiga ning mosaiikse taimestiku ja segapuistute tõttu raskesti määratav.

Raiestikud uuenevad  lopsaka rohukasvu ja liigniiske mulla tõttu tavaliselt vegetatiivselt sookasega, harvem sanglepa ja haavaga. Kännumätastel leidub männi ja kuuse looduslikku uuendust.  Kuivendamise järel tuleb soodustada männi teket või männiga kultiveerida, kuna mänd peaks olema siin peapuuliigiks.

Leesikaloo kasvukohatüüp (LL) (Arctostaphylos-alvarsite type) on loometsade rühmas kõige raskemate ja kehvemate kasvukohatingimustega – need alad on pael väga õhukese mullakihiga ja väga kuivad. Reljeef on tasane või lainjas.

Muldadest domineerivad väga õhukesed paepealsed (paepealsed rendsiinad Kh´) ja väga õhukesed rähkmullad (K´), harvem klibumullad (Kk). Metsakõdu tüsedus on kuni 3 cm. Peene mullaosa tüsedus kuni 10 cm, see on mustjaspruun, tihedalt juurtega läbi põimunud. Selle huumusesisaldus on 6…20%, ph_KCl 6,6 5,5…7,0. Väga õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all.

Puistutest domineerivad männikud koos väheste kiratsevate kuuskedega, harva esineb kuusikuid, väga harva kaasikuid. Boniteet on V…Va. Puistute liitus on üldiselt väike ja ebaühtlane, puudegrupid vahelduvad häiludega, kus paas on maapinnal. Puud on halvasti laasunud, paksukorbalised, suure koondega ja vahel kõverustega. Puud on tormihellad pindmise juurestiku tõttu.

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 73,5Mä 15,6Ku Ks 7,4Ta 1,7Hb 1,1Sa 0,7Teised;

puistute keskmine vanus 70 a ja hektaritagavara 70 m³.

Alusmets on hõre ja üsna liigirohke:harilik kadakas, pihlakas, paakspuu, kuslapuu, sarapuu, kukerpuu (Berberis vulgaris), tuhkpuu (Cotoneaster scandinavicus), türnpuu, näsiniin, lodjapuu ja tamm. Lisandub kuuse kiratsev järelkasv.

Alustaimestik on hõre kuni keskmise tihedusega. Väga piiratud kuivadel aladel esinevad peamiselt samblikud. Vähe tüsedama mullaga aladel kasvab rohkem leesikat. Üleminekul kastikuloo tüübile suurema niiskusvaruga mullal on taimestik liigirikas: nõmmeliivatee, kassikäpp (Antennaria dioica), leesikas, verev kurereha (Geranium sanguineum), varretu ohakas (Cirsium acaule), mägitarn (Carex montana), harilik kuutõverohi, veishein (Hypochaeris maculata), angerpist (Filipendula vulgaris), hobumadar (Galium verum), värvmadar (Galium boreale), värv-varjulill (Asperula tinctoria), lillakas, metsmaasikas, harilik härghein (Melampyrum nemorosum), maikelluke, kuldvits,  pohl, käbihein (Prunella vulgaris), sinilill, peetrileht (Succisa pratensis), harilik pune (Origanum vulgare), kanarbik, karvane hunditubakas ehk harilik karutubakas, harilik mailane (Veronica officinalis), kassisaba (Veronica spicata), keskmine ristik (Trifolium medium), lubikas (Sesleria caerulea), metskastik, longus helmikas (Melica nutans), harva tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens). Sammalkate võib olla ühtlane või katkendlik: esineb nii tüüpilisi metsasamblaid (palusammal, laanik, metsakäharik) kui ka kaltsifiilseid, loometsadele iseloomulikke liike (loodehmik – Thuidium abietinum, lood-jõhvsammal – Ditrichum flexicaule), laiguti esineb põdrasamblikke (Cladina spp.) ja islandi käokõrva (Cetraria islandica).

Raiestikud metsastuvad halvasti ja taasmetsastamine on väga keeruline, kuna muld kuivab suvel läbi, temperatuur mulla pinnal võib tõusta väga kõrgele.

Levinud peamiselt saartel ja Lääne-Eestis, osatähtsus riigimetsade pindalast on 0,1%.

A. Karu ja L. Muiste on eristanud sambliku-leesikaloo kasvukohatüübis variantidena samblikuloo ja leesikaloo.

Kastikuloo kasvukohatüüp (KL) (Calamagrostis-alvar site type) esineb nõrgalt lainjail tasandikel, mikroreljeef on tasane või lainjas.

Muldadest esinevad põuakartlikud õhukesed paepealsed (Kh´´) ning õhukesed ja keskmise tüsedusega (K´´, K´´´) rähkmullad, kus huumushorisont on tüsedam kui eelmisel tüübil – 11…20(34) cm, huumusesisaldus on kõrge, pH_KCl 5,5…6,5 5,6…6,8. Horisont on männi- ja taimejuurtest läbi põimunud ja vihmaussirikas, sõmerjas, hele- kuni tumepruun. Metsakõduhorisont puudub või on kuni 3 cm, sest neutraalsel mullal on orgaanilise aine mineraliseerumine kiire. Tüsedama mulla tõttu on siin kasvu-tingimused paremad kui leesikaloo kasvukohatüübis, kuid mullad on väikese veemahutavusega ja sademetevaesel ajal kergesti läbikuivavad. Lõimiselt on rähkmullad enamasti rähksed (kerged) liivsavid ja saviliivad.

Puistutest esinevad peamiselt männikud, esineb ka kuusikuid (kannatavad juurepessu põhjustatud juuremädaniku käes), puistute boniteet III…IV. Esineb ka arukaasikuid ja tammikuid, kuid nende kasv on aeglasem, nendes on puud sageli ka kõveratüvelised. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 51,2Mä 23,1Ku 11,7Ks 4,0Ta 3,6Hb 2,5Sa 1,7Lv 2,2Teised; puistute keskmine vanus 62 a ja hektari-tagavara 160 m³ (2,58 m³/ha/a). 100-aastase kastikuloomänniku keskmine tagavara 177 m³/ha. Puistute tootlikkus on otseselt seotud mulla tüsedusega, kui see muutub (väheneb), siis muutub (väheneb) ka boniteet ja ka täius. Tüsedama A-horisondiga (ca 25 cm) alad võivad kuuluda sinilille-kastikuloo alltüüpi.

Alusmets on keskmise tihedusega kuni tihe ja liigirikas,rikkalikum on see hõredamates puistutes. Domineerivad harilik sarapuu ja kadakas, veel esinevad harilik kuslapuu, kukerpuu, tuhkpuu, türnpuu, paakspuu, lodjapuu, toomingas, pihlakas,näsiniin, viirpuud, kibuvitsad, saar ja tamm ning verev kontpuu (Cornus sanguinea), mage ja karvane sõstar (Ribes spicatum). Vääna-Keila ümbruses on alusmetsas harilikku põõsasmaranat (Dasiphora fruticosa). Esineb grupiti ja üksikult kuuse järelkasvu.

Alustaimestikus valitsevad valgusrikkamates kohtades kõrrelised: metskastik, punane aruhein (Festuca rubra) ja lamba-aruhein (F. ovina), keskmine värihein (Briza media),  sulg-aruluste (Brachypodium pinnatum), longus helmikas ja tarnad (mägi- ja vesihaljas tarn (Carex flacca)). Lisaks verev ja haisev kurereha (Geranium robertianum), harilik kurekell (Aquilegia vulgaris), harilik kuutõverohi, pohl, kilpjalg, kuldvits, nurmenukk (Primula veris) ja põldmurakas (Rubus caesius). Leidub ka viljakama kasvukoha liike nagu sinilill, maikelluke, ussilakk, metsmaasikas, lillakas, jänesekapsas, võsaülane, harilik mailane, angerpist, peetrileht, metsülane (Anemone sylvestris), hobu- ja värvmadar, pajuvaak (Inula salicina),kevadine seahernesjt. Samblarinne on hõre ja katkendlik, kuid liigirikas: metsa- ja niidukäharik (Rhytidiadelphus squarrosus), kähar salusammal (Eurhynchium angustirete), niiduehmik (Thuidium philibertii), harilik raunik, tähtsamblad jt. Puude (eriti kuuskede) varjus on samblarinne pidev, peamiselt laanik, harvem palusammal, lainjas kaksikhammas jt).

Levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis, osatähtsust riigimetsade pindalast vt tabelist.

A. Karu ja L. Muiste on eristanud pohlaloo ning jänesekapsa-sarapuuloo kasvukohatüübid. A. Katusel ja E. Tappol vastavad kastikuloo tüübile rohuloo kasvukohatüüp 3 variandiga: pohlaloo, rohuloo ja sarapuuloo.

Sinilille kasvukohatüüp (SL) (Hepatica site type) esineb lainjail moreentasandikel, oosidel, voortel jt positiivsetel pinnavormidel. Mulla lähtekivimiks on kollakashall karbonaatne liivsavi- või rähkmoreen. Esinevad leostunud ja leetjad mullad on keskmise huumusesisaldusega neutraalsed ja suure aktiivvee-mahutavusega. Lisaks esineb sinilille tüüp ka üsna kuivadel keskmise sügavusega rähkmuldadel ja seal võib Rapla- ja Saaremaal eristada kastikuloo-sinilille alltüüpi. 

Muldadeks on keskmise sügavusega rähkmuld (K´´´), leostunud (Ko), koreserikas leostunud (Kor) või leetjas muld (KI). Kõdukiht puudub või on väga õhuke (kuni 2(4) cm), sest lagunemistingimused on head. Huumushorisont tüse (15…30 cm), hea struktuuriga ning reaktsioonilt nõrgalt happeline (pHKCl = 5,3…6,0(7,0)), harva neutraalne.  Lõimiseks on saviliiv või liivsavi, harva peenliiv liivsavil. Põhjavesi on sügavamal kui 2 m, mistõttu suvel on kõrgematel kohtadel ja suurema rähasisaldusega mullal põuaoht, mullad soojenevad hästi, mis on heaks eelduseks juurepessu levimisele.

Puistutest esineb kõige enam kuusepuistuid, mida sageli kahjustab juurepess. Juurepessu sageli tugevaastmelise kahjustusega kaasneb üraskirüüste eriti kuivadel suvede järel ning koos sellega puistute liigne hõrenemine ja juurdekasvu langus. Rähksema mulla korral, kus rähkne moreen algab kõrgemalt (ca 35…40 cm), mis on keskmise sügavusega rähkmulla ja leostunud mulla (Ko) vahe-pealsed, kasvavad pms männikud. Kõrgematel aladel kasvanud männikute asemele on sageli tekkinud kuusepuistud. Vähem leidub haavikuid, hall-lepikuid ja tammikuid. Puistute boniteet on Ia…II. Rapla- ja Saaremaal rähkmullal kastikuloo-sinilille alltüübis võib boniteet olla ka III. Männikute ja kaasikute seisund on hea. Loodusliku uuenduse ja nooremate puistute koosseisus on sageli raagremmelgat. Kasvukohatüüp sobib hästi lehise kasvatamiseks. Esineb ka tammi, kuid sinililletammikud on 100-aastaselt vaid 21 m kõrged, III boniteediklassis keskmise tagavaraga 208 m³/ha. 

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 34,3Ku 20,8Mä 14,6Ks 9,8Lv 8,5Hb 2,9Ta 2,7Re 2,6Sa 3,8Teised; puistute keskmine vanus on 52 a ja hektaritagavara 228 m³ (4,38 m³/ha/a).

Alusmetsas harilik sarapuu, kuslapuu, pihlakas, kadakas, türnpuu, vaarikas ja näsiniin ning mage sõstar. Leidub ka madalaid tammi, raagremmelgaid, kuuski, halli leppa ning väga harva ka pärna. Alusmetsa arvukus sõltub puistu liitusest, häiludes keskmine kuni tihe, minimaalne on see harvendus-raieta keskealistes kuusikutes. Alusmetsa biomass võib olla kasvukohatüüpidest üks suuremaid.

Alustaimestik on tihe ja liigirikas ning liigiliselt sarnane (eriti leetja mulla korral) naadi või jänese-kapsa tüübile, kuid on vähem lopsakas: sinilill, lillakas, metsmaasikas, karvane piiphein, koldnõges, jänesekapsas, jänesesalat,  kevadine seahernes, metskastik, maikelluke, ime- ja võsakannike (Viola riviniana), mets-tähthein, aasosi, lakkleht, ümaralehine uibuleht (Pyrola rotundifolia), leseleht, laanelill, kuldvits, kilpjalg, harilik ja külmamailane, aedhiirehernes (Vicia sepium), tedremaran, metshärghein (Melampyrum sylvaticum), metspipar, võsaülane.

Tüübi identifitseerimiseks on olulised karbonaatsemat mulda soovivad taimed: metsülane, angerpist, värv-, hobu- ja pehme madar (Galium mollugo), keskmine ristik, harilik pune, nurmenukk, mägitarn,  mets- ja verev kurereha, naistepuna (Hypericum spp.), longus helmikas ja suureõiene kellukas (Campanula persicifolia). Lisaks esinevad harilik kuutõverohi, mägimünt (Clinopodium vulgare), liiv-koeratubakas (Crepis tectorum), salusiumari (Actaea spicata), ussilakk, kopsurohi, naat, püsik-seljarohi (Mercurialis perennis),  oja- ja maamõõl (Geum urbanum), metstulikas (Ranunculus cassubicus), kolmis-, naiste-, ohtene ja maarjasõnajalg (Dryopteris filix-mas), häiludes paiseleht (Tussilago farfara). Puhmastest esineb vaid natuke pohla (pms pohla-sinilille alltüübis) ja mustikat. Viimast just Lõuna-Eestis olevates vähestes sinilille kasvukohatüübi esinemiskohtades (jänesekapsa-sinilille alltüüp).

Seega võivad siin happeliste eritistega taimed (jänesekapsas, pohl, mustikas jt) kasvada kõrvuti mulla troofsuse suhtes nõudlikumate liikidega. Tiheda liituse tingimustes on alustaimestiku biomass tagasihoidlik ning valitsevad varjutaimed ja samblad.

Samblarinne on enam-vähem pidev, kuid mitte tihe, esinevad pms metsakäharik ja laanik, lisaks palusammal, lehviksammal, tähtsamblad, harilik ja kähar salusammal.

Levinud kõige enam Pandivere kõrgustikul ja selle ümbruses, lisaks Raplamaal ja Harjumaa lõunaosas, harva Saaremaal. Leidub ka Vooremaa voortel ja Lõuna-Eestis suhteliselt kõrgematel karbonaatsema otsmoreenkuhjatistega küngastel (Otepää-Karula ja Haanja suurkuplite  ning Viljandi-Helme  ürgorgude ja suurkühmude valdkonnas), kus sagedamini esineb küll jänesekapsa-sinilille või madalamal sinilille-jänesekapsa alltüüpi. Lõuna-Eestis on sinilille tüübi puistud parema veerežiimiga sügavamatel muldadel ning seetõttu pisut kõrgema boniteediga ja tootlikumad kui Lääne-Eesti kuivematel rähkmuldadel olevad sinilillepuistud. 

Raiestikele tekib rohkesti põõsaid (sh raagremmelgas ja vaarikas) ja rohttaimi: metskurereha (Geranium sylvaticum), aasseahernes (Lathyrus pratensis), mägipajulill (Epilobium montanum), põdrakanep, ojamõõl, aasosi jt, mistõttu raiestikud tuleb kiiresti kultiveerida, taimeread markeerida ja sageli hooldada. 

Sinilille tüübis on häid ja huvitavaid puhkemetsi.

Rähksel ja kruusasel moreenil kuiva keskmise sügavusega ja sügava rähkmullaga kõrgemate pinnavormide lagedel ja nõlvade ülaosadel on A. Karu ja L. Muiste 1958. a (pms I…II boniteedi männikud), ka A. Katus ja E. Tappo 1965. aastal (rohuloo kasvukohatüübi sarapuuloo variant, III boniteet) ning E. Lõhmus oma klassifikatsiooni varases variandis (ilmus koguteoses „Eesti metsad” 1974) eristanud sarapuu kasvukohatüübi pms männienamusega puistutes. Kuid sarapuutüübi harva esinemise tõttu on sellised alad hiljem metsamajanduslikel kaalutlustel loetud sinilille tüübi hulka.

E. Pihelgas on sürjametsade künklikud alad rähkmoreenil või kruusal viinud sarapuu kasvukohatüübi alla. Sarapuutüüp on seega vaheastmeks kastikuloo- ja sinililletüübi vahel, kui eriline karbonaatsetel küngastel asuv sürjametsade tüübirühma väikese ulatusega tüüp või kui ühe ja teise nimetatud tüübi alltüüp. J. Paali klassifikatsioonis on eraldatud sürjametsade tüübirühm, kuhu ta on ooside, voorte ning moreeniküngaste lagedel ja nõlvadel asuvale  sarapuutüübile lisanud juurde veel väga lokaalsed kassikäpa ja maasika kasvukohatüübid. Toivo Sepp. 2009. Majandustegevuse mõju metsade koosseisule

ja struktuurile struktuurile sinilille ja naadi kasvukohatüübis. J. Liira

Jänesekapsa kasvukohatüüp (JK) (Oxalis site type) esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel, mulla lähtekivimiks on enamasti karbonaadivaene punakaspruun saviliiv- või liivsavi-moreen. Esineb ka muldi, kus raskem moreen on kaetud saviliiva või peenliivaga.

Muld on värske, hea drenaažiga, põhjavesi on sügavamal kui 2 m. Vana kaasiku all võib muld olla kesksuvel üsna kuiv. Esinevad nõrgalt kuni keskmiselt leetunud mullad (LkI ja LkII), mis on harva ka nõrgalt gleistunud või näivleetunud mullad (LP), mis võivad sügavamal olla ka gleistumistunnustega või nõrgalt gleistunud (kuuluvad juba mustika-jänesekapsa alltüüpi), mullad on happelised (huumus-horisondis pHKCl = 3,6…4,5). Metsakõdukiht (värske moder) on õhuke, 1…5 cm, huumushorisont (5)10…20 cm, leethorisont on raskema lõimise korral ebaselgelt kujunenud.

Puistutest on kõige enam levinud kuusepuistud. Puistu peapuuliigiks peaks enamusjuhtudel (v.a juurepessuga tugevasti nakatunud puistud) olema kuusk. Puuliikide vaheldusel on tekkinud ka arukaasikuid ja haavikuid. Sagedased on nende liikide okas-lehtpuu segapuistud. Kuusk uueneb seemneaastate järel looduslikult küllalt hästi, tekke ja kasvu takistajaks on aga alusmets. Sageli esineb kuuse järelkasv või II rinne. Männikud on peamiselt pohla-jänesekapsa alltüübis, need on enamasti kultuurpuistud, sest mänd ei suuda looduslikult uueneda kõrrelisterikastel raiestikel ega häiludes. Kõik puistud on enamasti kõrge tootlikkusega ja kuuluvad Ia…I(II) boniteediklassi. Leetunud muldadega endiste põllumaade metsasta(u)mise järel kujuneb seal välja jänesekapsa kasvukohatüüp. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 33,9Ku 22,9Ks 21,0Mä 9,4Hb 7,8Lv 1,7Re 1,3Lm 2,0Teised; puistute keskmine vanus on 50 a ja hektaritagavara 280 m³ (5,6 m³/ha/a). 100-aastaselt on keskmine tagavara männikul 320 m³/ha ja kuusikul 325 m³/ha.

Alusmets on hõre või keskmise tihedusega. Esinevad harilik pihlakas, kuslapuu, sarapuu (karbonaat-semal lähtekivimil), paakspuu, vaarikas, näsiniin, mage sõstar, pärn (naadi-jänesekapsa alltüübis), asulate läheduses ka punane leeder.

Alustaimestik on liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, jänesesalatit (Mycelis muralis)  ja võsaülast (domineerib kevadel), leidub veel sinilille (Hepatica nobilis), metskastikut, külma-mailast (Veronica chamaedrys), leselehte, laanelille, karvast piipheina, mustikat, kuldvitsa, lillakat, kilpjalga, imekannikest (Viola mirabilis), ussilakka (Paris quadrifolia), kevadist seahernest (Lathyrus vernus), maikellukest, mets- ja aasosja (Equisetum sylvaticum ja E. pratense), metstähtheina, saluheina (Milium effusum), metsmaasikat, metspipart (Asarum europaeum), koldnõgest (Lamiastrum galeobdolon),  harilikku kolmissõnajalga, naistesõnajalga (Athyrium filix-femina), ohtest sõnajalga jt. Liitunud puistu all on kõrrelised surutud seisus ja ei vilju.

Sammaldest metsakäharik, laanik, lehviksammal, harilik raunik (Plagiochila asplenioides), harilik salusammal (Eurhynchium striatum). Liigirikkamad alustaimestiku osas on sinilille-jänesekapsa ja naadi-jänesekapsa alltüübid.

Raiestikel on suurima ohtruse ja kõrgusega (kuni 1,8 m) metskastik, mis võib raiestikud üleni katta, sellele lisandub põdrakanep, madalama rindena lillakas ja metsmaasikas, niiskemas osas naat (Aegopodium podagraria), roomav tulikas (Ranunculus repens), luht-kastevars (Deschampsia cespitosa) jt. Raiestike looduslikul uuenemisel toimub vaheldus arukase, halli lepa või haavaga.

Levinud eriti Lõuna-Eestis, aga ka Kesk- ja Ida-Eestis. Eestis enamlevinud kasvukohatüüp.

Jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp (JM) (Oxalis-Myrtillus site type) asub laugete nõlvade jalamitel, jääjärve-tasandikel ja moreenkattega mõhnastikel.  Selles tüübis (skeemi järgi jänesekapsa-mustika alltüüp)on muld viljakam kui tüüpilises mustika tüübis, asudes saviliiv- või liivsavimoreenil, mida pindmiselt katab sidus peenliiv. Jänesekapsa-mustika tüübile tuleks juurde liita jänesekapsa tüübi mustika alltüüp (ms-jk), sest nad koos moodustavad nõrgalt gleistunud leetunud mullal ühtse terviku.

Muldadest esineb gleistunud nõrgalt ja keskmiselt leetunud huumuslik leedemuld (L(k)Ig ja L(k)IIg), gleistunud näivleetunud muld (LPg) või gleistunud keskmiselt kuni tugevalt leetunud muld (LkIIg ja LkIIIg). Metsakõdu (värske või niiske moder) on enamasti 3…8 cm tüsedune, selle pH_KCl = 3,0…4,0(4,4). Sellele järgnev kõdu-huumus- või huumushorisont on kuni 10 cm tüsedune, huumuslikes leede- ja leetunud muldades esineb 15…30 cm tüsedune määrdunudhall leethorisont. Kõdu lagunemistingimused on paremad kui tüüpilises mustika kasvukohatüübis.

Alusmetsas pihlakas, vaarikas, kitsemurakas, paakspuu, pajud, häiludes kuuse järelkasv.

Alustaimestikus mustikas, leseleht, laanelill, lillakas, jänesekapsas, võsaülane (Anemone nemorosa), lakkleht, keskmine uibuleht (Pyrola media), harakkuljus, karvane piiphein, metstähthein, mets-maasikas, paluhärghein, kuldvits, pohl, metskastik, kattekold, laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) ja ohtene sõnajalg, kilpjalg jt.

Samblarinne keskmise tüsedusega kuni paks, esinevad laanik, palusammal, kaksikhambad, kuid ka metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus).

Puistutest domineerivad kuusikud ja kuuse-männi-kase segapuistud, männikutes on kuusk II rindes või järelkasvuna. Esineb ka kaasikuid ja haavikuid. Puistud on kõrge tootlikkusega, kuuludes (Ia) I…II boniteeti. Omaaegne Eesti kõrgeim kuusik Järvseljal kv 224 (kuni 1967. a tormini kõrgeim kuusk 48 m; seejärel oli pikka aega Eesti kõrgeimaks kuuseks kuivanud ladvaga puu 44,1 m, vanus ca 230 a) kuulus sellesse tüüpi.

Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 33,8Ku 33,2Mä 18,6Ks 10,6Hb 1,5Lm 1,0Lv 1,3Teised; puistute keskmine vanus on 58 a ja hektaritagavara 278 m³ (4,8 m³/ha/a).

Raiestikele tekib rohkesti kõrrelisi (pms metskastik), põdrakanepit, vaarikat, metsristirohtu, lillakat jt. Kase ja haava looduslikul uuenemisel või nende poolt kuuse- või männikultuuridest ülekasvamisel võib tekkida pehmelehtpuupuistuid ja ka pehmelehtpuu-okaspuu segapuistuid kase ja haava ülekaaluga ning kuuse II rindega.

Levinud sagedamini Edela-, Lõuna- ja Ida-Eestis, kõige vähem Lääne- ja Kesk-Eestis.

A. Karu ja L. Muiste klassifikatsioonis oli mustika kasvukohatüübis põhitüübi (laaniku-mustika) kõrval eraldatud vähem leetunud ja mõnevõrra viljakamal mullal esineva variandina „leselehe-mustika“. Aga jänesekapsa kasvukohatüübi variandi nimeks, kus kasvas rohkem mustikat, oli Karul ja Muistel „mustika-jänesekapsa“.

Jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp (JP) (Oxalis-Vaccinium site type) on palumetsade viljakaim osa, mis esineb kohtades, kus moreen asub maapinnale lähemal (ca 0,6…1,2 m sügavusel) ja seda katab peenliiv või asuvad sidusas peenliivas liivsavi vahekihid. Moreeni lähenemisel maapinnale ning seega seda katva liiva tüseduse vähenemise tõttu suureneb mulla niiskus ja viljakus (mulla ülaossa kujuneb nõrk pruunikashall või hallikaspruun huumushorisont) ning koos sellega suureneb kuuse kõrgus ja osakaal puistus, ka alustaimestik muutub kõrgemaks ja liigirohkemaks. Sellesse tüüpi kuulub ka karbonaatse kruusase aluspõhjaga muldadel esinev sinilille-pohla alltüüp. Jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp on üleminek palumetsadelt laanemetsadele.

A. Ilves on sellist metsa nimetanud jänesekapsa palumännikuks. A. Karul oli kolmest pohla kasvu-kohatüübi variandist kõige viljakamad pohlamännikud koos mitmesuguse kõrgusega kuuskede esinemisega nimetatud kuuse-pohla kasvukohatüübiks.

Muldadest on siin kujunenud huumuslikud leedemullad, sagedamini nõrgalt leetunud huumuslik leedemuld (L(k)I). Endistel põllumaadel esineb sekundaarset leedemulda (Ls), madala kühmu (künka-kese) jalamil ka nõrgalt gleistunud huumuslikku leedemulda (L(k)Ig). Kõduhorisondi (kuiv ja värske moder-moor) tüsedus on 2…5 cm, huumushorisont 3…10(15) cm, mis on hall või pruunikashall ja vähehuumuslik, leethorisont on nõrgalt kujunenud, katkendlik või puudub, mullareaktsioon mõõdukalt happeline (kõdu all pHKCl = 3,5…4,4). B-horisont on kollakaspruun keskmine või jäme liiv.

Puistutest kasvavad sellisel mullal Ia, I ja II boniteedi männikud, kus kuusk esineb mõningasel hulgal I rindes, kindlasti aga II rindena või järelkasvuna. Ilma põlenguteta tekib siin aja jooksul männi vaheldumine kuusega, kuna kuusk tekib järelkasvuna männi ülarinde alla. Harva on enamuspuuliigiks kuusk või arukask. Selles kasvukohatüübis kasvavad Eesti parimad männikud ja väga kõrged männid (kuni 43,5 m). Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on 63,6Mä 18,4Ks 15,5Ku 1,6Hb 0,9Teised; puistute keskmine vanus 54 a ja hektaritagavara 247 m³ (4,57 m³/ha/a). 100-aastase puistu I rinde tagavara võib ulatuda üle 500 m³/ha.

Alusmets on hõre: pihlakas, sarapuu, vaarikas ja kitsemurakas, mõni kidur kuusk väheses valguses.

Alustaimestikus maikelluke, karvane piiphein, lillakas (Rubus saxatilis), metsmaasikas (Fragaria vesca),laanelill, leseleht, palu-härghein, mustikas, pohl, harakkuljus, harilik kuldvits (Solidago virgaurea), ohtene sõnajalg (Dryopteris carthusiana) ja kolmissõnajalg   (Gymnocarpium dryopteris), mets-tähthein (Stellaria holostea), külmamailane (Veronica chamaedrys), vähesel hulgal jänesekapsas (Oxalis acetosella), harva harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum), võsaülane (Anemone nemorosa), väikehäiludes ja hõredama metsa all kilpjalg ja metskastik. Kilpjala sagedase ja ohtra esinemise tõttu võiks jänesekapsa-pohla kasvukohatüüpi nimetada ka kilpjala kasvukohatüübiks. Samblarinne pidev: lehviksammal, kaksikhambad, palusammal, laanik, tähtsamblad (Mnium spp.), roossammal (Rhodobryum roseum).

Raiestikele tekib liigirohke ja tihe taimestu, kus domineerivad vaarikas, kilpjalg, metskastik, karvane piiphein, väike oblikas, põdrakanep, lillakas, maikelluke, kuldvits, jäneskastik, harilik mailane (Veronica officinalis), metsristirohi (Senecio sylvaticus), metsmaasikas ning arukask ja raag-remmelgas. Tiheda taimestiku tõttu on männile uuenemistingimused rasked ning raiestikele võib  tekkida ka arukase noorendik, eriti metsaäkke vagudesse.  

Levinud on jänesekapsa-pohla kasvukohatüüpi kuuluvad metsamaad peamiselt Lõuna-Eestis, eriti selle kaguosas, sinilille-pohla alltüüpi esineb Lääne-Eestis ja Lääne-Virumaal.

Pohla kasvukohatüüp (PH) (Vaccinium site type) esineb lavamaade ja kõrgustike reljeefi kõrgematel liivastel pinnavormidel, nagu mõhnad, künnised, sandurid, luidete nõlvad jt. Põhjavesi asub sügaval ja muld on kuiv kuni parasniiske. Mulla lähtekivimiks on enamasti üle 1,2 m tüsedusega keskmise- ja peeneteralised pruunikas- või tumekollased liivad.

Mullaks on nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld (LI ja LII), metsakõdukiht enamasti 3…7 cm, leethorisont kuni 20 cm, sisseuhte-(B-) horisont tumepruun, kuid tihenemata, üleminek lähtekivimiks on aeglane. Põhjavesi sügavamal kui 2 m ja muld kuiv kuni periooditi parasniiske (rebasele heaks urukohaks), muld happeline (pHKCl = 3,5…4,0). Metsakõdu lagunemistingimusi iseloomustav C : N suhe on sagedamini vahemikus 26…32.

Puistutest domineerivad männikud, mille boniteet on (I)II…III. Männid on enamasti sirge tüvega, sihvakad, kvaliteetse tüvega ja hästi laasunud. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 88,7Mä 7,1Ku 3,5Ks 0,7Teised; puistute keskmine vanus on 64 a ja hektaritagavara 194 m³ (3,03 m³/ha/a). 100-aastase männiku tüvepuidu keskmine tagavara 260 m³/ha. II boniteedi männikutes (mustika-pohla alltüüp) võib kuusk olla järelkasvuna või II rindena.

Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid, pihlakaid ja kuuski (III boniteedi alad).

Alustaimestikus esinevad puhmastest pohl ja mustikas ning harva kanarbik. Lisaks üsna hõredas rohurindes palu-härghein, kilpjalg (Pteridium aquilinum), maikelluke (Convallaria majalis), kelle esinemine viitab puistu kuulumisele vähemalt II boniteediklassi), leseleht (Maianthemum bifolium), laanelill (Trientalis europaea), võnk-kastevars, karvane piiphein (Luzula pilosa), üksikult madal mustjuur (Scorzoneura humilis). Kohati esineb palu-härghein tihedalt pohla ja mustika kohal. Liitunud puistus ja põhjanõlvadel pohl puudub või on teda vähe, tema asemel on mustikas, kes on kiduram kui mustika tüübis. Tüsedas samblarindes peamiselt palusammal, kaksikhambad, laanik ja lehviksammal, laigukestena võib sambliku-pohla alltüübis olla samblikke. 

Parasniisketes kohtades esineb mustika-pohla alltüüp, kus on ka tüsedam kõdukiht (5…8(10) cm) ja siin saavutab ülekaalu puistu all mustikas (harva esineb ka harakkuljus (Linnaea borealis)) või võib mustikas esineda ka lausalise kattena, lisaks kilpjalg, sinihelmikas, harva karukold (Lycopodium clavatum), kuid raiestikul pohl (st kasvukohatüüpi ei saa määrata ainult ühe silmatorkava alustaimes-tikuliigi põhjal). Mustika-pohla alltüübi puistute boniteet võib olla ka I või I,5. Kuivematel liivmulda-del esineb sambliku-pohla alltüüp, kus puistute boniteet on III,5 ja kus samblike katvus on ca 25%.

Raiestikel paljastunud kuivale mineraalmullale tekib rohkesti kanarbikku, mistõttu pohlatüübi männi-kultuure ja -noorendikke on sageli määratud kuuluvaks kanarbiku kasvukohatüüpi. Esineb pohla ja mustikat, juurde tekib veel kõrrelisi, neist ohtlikem on männitaimedele suurte tihedate laikudena esinev juurevõsundiline jäneskastik, mis lämmatab noori männitaimi ja seetõttu tekib männi-kultuuridesse suuri männita kõrreliste laike, lisaks väike oblikas (Rumex acetosella), palu-härghein, vaarikas (Rubus idaeus), võnk-kastevars ja lamba-aruhein. Vähesel hulgal tekib ka põdrakanepit jt. Mustika-pohla alltüübi raiestikel on peale sagedaste pohla, kanarbiku ja mustika veel põdrakanep, vaarikas, väike oblikas, metskastik (Calamagrostis arundinacea), karvane piiphein, sinihelmikas jt.

Levinud laialdaselt lavamaadel ja kõrgustikel, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis, ka Põhja-Eestis ja saartel, kõige vähem Kesk-Eestis.

Mustika kasvukohatüüp (MS) (Myrtillus site type) esineb palumetsades tasasel reljeefil ja reljeefi madalamal osal.

Mulla lähtekivimiks on peene- kuni keskmiseteralised liivad või üle 1 m sügavusel asuv karbonaadi-vaene moreen, mis on kaetud liiva või harva tolmja saviliivaga. Mikroreljeef on mätlik.

Esinevad  gleistunud keskmiselt ja tugevalt leetunud leedemullad  (LIIg ja LIIIg) või gleistunud keskmiselt või tugevalt leetunud huumuslikud leedemullad (L(k)IIg, L(k)IIIg). Niiskuse suurenedes on tekkinud LG ja LkG mullad, kus on tegemist sinika-mustika või karusambla-mustika alltüübiga.Põhjavesi on toitainetevaene ja ulatub periooditi kõrgele, liigniiskuse tõttu on metsakõdu lagunemine aeglane ja toimub selle tüsenemine, ulatudes (6)8…12 cm ja on mitmekihiline. Moor-tüüpi toorhuumusliku niiske metsakõdu (O) halbu lagunemistingimusi iseloomustab kõrge süsiniku ja lämmastiku suhe, mis on 24…33. Kõdu- ja leethorisondi üleminekul võib esineda õhuke mustjas OA- või A-horisont. Leethorisondi tüsedus on kuni 20(30) cm. Mullad on tugevasti happelised, pH_KCl 2,6…3,8(4,0). Tugevasti leetunud gleistunud mullal võib allosas (50…70 cm) olla tugev nõrgkivi, aga samas kuuluda mustika tüüpi ning boniteet olla II ja III vahepealne.

Puistutest esinevad liivmuldadel enamasti männipuistud, ka männi-kuuse segapuistud. Vähem on kuuse- ja kasepuistuid, need esinevad just raskema lõimisega mullal. Boniteet on II…III. Sageli kasvavad koosseisus kask ja haab. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus II boniteedi puistutes (v.a kuusikutes), vahel ka kuusk II rindes. Peapuuliigiks on parim mänd, vastunäidustatud on haava jätmine puistu koosseisu, kuna põhjustab noortel mändidel tõsise võrsehaiguse – männi-pigirooste – tekkimist. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 56,7Mä 26,2Ku 11,4Ks 3,9Hb 1,3Lm 0,5Teised; puistute keskmine vanus on 70 a ja hektaritagavara 264 m³ (3,77 m³/ha/a). 100-aastase mustikamänniku tagavara on 250…350 m³/ha.

Alusmets puudub või on hõredalt harilikku paakspuud, pihlakat ja kadakat ning pajusid (kõrv- ja tuhkur paju).

Alustaimestik on liigivaene,domineerivad puhmad (enamasti mustikas, ka pohl, harva vähe sookailu) ja kattekold (Lycopodium annotinum), rohttaimi on vähe: sinihelmikas (Molinia caerulea), laanelill, leseleht, paluhärghein, karvane piiphein, keratarn (Carex globularis), lakkleht. LIIIg mulla korral võib esineda sinikat ja kanarbikku. Samblarinne on tüse ja tihe (laanik, palusammal,  kaksikhambad, mikro-lohkudes turbasamblad ja harilik karusammal (Polytrichum commune).                                              Hästi liitunud kuusikutes võib domineerida samblakate ja valitseb laanik, kännumätastel palusammal, lohus turbasammal, vaid laiguti esineb mustikat. Selline mustikakuusik on täiesti laanemetsailmeline, mida A. Ilves oma tüüpides on nimetanud mustika laanekuusikuks.

Raiestikud muutuvad niiskemaks, puittaimede kasvuks muutuvad sobimatuks mikrolohud või maapinna ettevalmistamisega tekitatud vaopõhjad nendesse vee kogunemise tõttu. Raiestikel taandub mõnevõrra mustikas ja suureneb pohla osatähtsus, lisaks väike oblikas, kuid enam tekib kõrrelisi, pms sinihelmikas ja metskastik, lisaks põdrakanep, karvane piiphein, kanarbik, sinikas, vaarikas, mets-ristirohi, võnk-kastevars jt. Uuenemine toimub peamiselt kaskedega (soo- ja arukase suhe ca 2:1), mis ületab mitmekordselt okaspuude uuenduse hulga. Mändi tekib rohttaimevabal turbasamblasel alal.

Levinud eriti Loode-, Põhja-, Vahe-, Kirde- ja Kagu-Eestis, kõige vähem Kesk-Eestis.

Karusambla-mustika kasvukohatüüpi (KM) (Polytrichum-Myrtillus site type) on ühendatud ka sinika-mustika alltüübi tunnustega metsad (A. Katusel ja E. Tappol oli eraldatud nimetusega rabastuva mustika kasvukohatüüp, A. Karul ja L. Muistel mustika tüübi rabastuv mustika tüübivariant). Sisuliselt kuuluvad ühte komplekti ka mustika-sinika, karusambla-sinika ning mustika-karusambla ja sinika-karusambla alltüübid, sest loetletud alltüübid asuvad leede-gleimullal (LG). Pole eriti põhjendatud ühe alltüübi esitamine eraldi kasvukohatüübina, kui seal esinev sama mullaliik esineb ka naaberkasvukohatüüpide alltüüpides. Seega tuleks LG mullal olevad alltüübid ühendada üheks sookailu kasvukohatüübiks. Sest metsamajanduse suunad on neis ühesugused: metsad kuuluvad III(IV) boniteeti, mänd on peapuuliigiks ja tegevused on suunatud tema kasvatamisele. Metsakultuuridele saab maapinda ette valmistada kopaküngastena ja vagukraavidena (Soomes kasutatakse istutamiseks ojitusmätästus´t – kraavitusmättaid). 

Muldadeks on alaliselt liigniisked tugevasti happelised leede-glei- (LG) ja leetunud gleimullad (LkG), kus lähtekivimiks on liiv liival, peenliiv liivsavist gleihorisondil või karbonaadivaesel moreenil. OA-või OT-horisont on 10…15 cm, toorhuumuslik (moor-tüüpi, kihilis-kiulise struktuuriga), pH_KCl = 2,5…3,5(4,0), sellele järgneb õhuke hästilagunenud mustjas kiht (AO) ja sellele määrdunudhall leethorisont (Eg) tüsedusega 22…30(35) cm ning hästi välja kujunenud mustjaspruun sisseuhte-horisont nõrgliivana, harvem nõrgkivina (Bhf) või pruunikaskollane hallikate laikude ja pruunide tugevamate tükkidega BG-horisont või läheb sujuvalt üle hallikaspruuniks pehmeks liivaks (BG). Mullavesi on 0,5…1 m sügavusel, seetõttu on muld vähe õhustatud ning kõdu lagunemine  raskendatud. Reljeefilt tasasel alal, mikroreljeef tugevalt mätlik.

Puistute boniteet on III, vahel ka III,5, ülekaalus männikud, vähem on kuusikuid ja kaasikuid. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 57,7Mä 20,4Ku 17,4Ks 2,2Hb 0,9Lm 0,9Lv 0,5Teised; puistute keskmine vanus 66 a ja hektaritagavara 210 m³ (3,18 m³/ha/a).

Alusmets hõre, kasvavad paakspuu, tuhkur ja kõrvpaju, sookask, üksikud kuused.

Alustaimestikus domineerivad puhmad (mustikas, sookail, sinikas, pohl, hanevits (Chamaedaphne calyculata), veel kasvavad keratarn (Carex globularis), tähttarn (C. echinata) jt, sinihelmikas, laiuv sõnajalg, palu-härghein, laanelill. Mustikat võib esineda väga tihedalt, ta on kõrge (kuni 65…70 cm) ja viljakas. Harva leidub kuradi-sõrmkäppa (Dactylorhiza maculata), mättal harva madal mustjuur (Scorzonera humilis). Tüse samblarinne on peaaegu pidev (turbasamblad, mätastel ja juurekaeltel palusammal, laanik, kaksikhambad). Harilik karusammal esineb mustikavabades väikehäiludes.

Raiestikel tugevneb soostumine, domineerima hakkab sinihelmikas, mikroreljeefi kõrgemal osal on rohkesti pohla, madalamal suureneb karu- ja turbasambla ohtrus.

Levinud rohkem Kirde- ja Edela-Eestis.

Karusambla kasvukohatüüp (KR) (Polytrichum site type) esineb  tasastel madalatel märgadel aladel jääjärve- või meretasandikel, soode ümbruses, sageli piirneb rabaga. Mikroreljeef tugevasti mätlik.

Mulla lähtekivim on valdavalt raske lõimisega (savi, liivsavi), mis võib olla kaetud ka mitmesuguse tüsedusega liivadega. Põhjavesi ulatub kevadel ja sügisel maapinnani vettpidava savikihi tõttu ja seetõttu areneb soostumine ning esineb kuni (10)20(30) cm tüsedune turvastunud kõduhorisont (pH_KCl = 2,6…3,6), mis on lagunemisastme alusel jagatav 2 või 3 allhorisondiks. Vegetatsiooniperioodil on vesi 30…80 cm sügavusel. Domineerivad tugevasti happelised leetunud glei- (LkG), leede-glei- (LG) või leede-turvastunud (LG1) mullad.

Puistutest esinevad kõige sagedamini karusamblamännikud, mille koosseisus leidub kuuske ja kaske, vähe on kuusikuid ja kaasikuid. Puistute tootlikkus on keskmine või madal, nad kuuluvad III või IV boniteediklassi. Männi ja kuuse tootlikkus on peaaegu võrdne. Kaskedest esineb pms sookask, kuused on halva laasumisega. Pärast kuivendamist võib karusambla tüübis kasvada enam kuusikuid ja männi-kuuse segapuistuid. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 70,7Mä 18,2Ku 10,2Ks 0,9Teised; puistute keskmine vanus 76 a ja hektaritagavara 190 m³ (2,5 m³/ha/a).

Alusmets hõre või puudub. Esinevad pajud, paakspuu ja pihlakas.

Alustaimestik on liigivaene. Iseloomulik on tugev sammalkate (karusamblaliigid, mida liitunud puistu all on vähesel määral), mätastel palumetsasamblad, lohkudes turbasamblad. Puhmarindes sageli mustikas ja pohl (mätastel), veel on sinikat, sookailu ja kanarbikku. Rohttaimedest sookastik ja sini-helmikas, sagedased on ka tarnad (kera-, harilik, niitjas, täht-), mets-, soo- ja konnaosi (Equisetum fluviatile), tupp-villpea, ohtene ja laiuv sõnajalg.

Raiestikel toimub soostunud kasvukohatüüpidele iseloomulik niiskusastme suurenemine ja soostumis-protsessi intensiivistumine, suureneb karusambla katvus ja vitaalsus. Raiestike paremaks uuenda-miseks on vaja tekitada vagukraavide võrk.

Levinud peamiselt Kirde-, Vahe- ja Lääne-Eestis. Prof E. Pihelgas (1983) on karusambla tüübi alla võtnud kõik soostunud palumetsade erisused, mis E. Lõhmusel on jaotatud sinika, karusambla-mustika ja karusambla tüübi vahel.

Sinika kasvukohatüüpi (SN) (Uliginosum site type) esineb tasastel madalamatel aladel, kus põhjavesi on kõrgel ja mulla lähtekivimiks on toitainetevaesed liivad, mikroreljeef on mätlik. Mulla-vee kõrge tase, suur kõikumine (0…1 m) ja karbonaatide vähesus nii lähtekivimis kui vees soodus-tavad intensiivset leetumist. Leetumise tagajärjel tekkinud vettpidavaks nõrgkiviks tsementeerunud huumus-raud-illuviaalhorisondile (Bhf) kogunev sadamevesi soodustab omakorda soostumist.

Muld on kerge lõimisega tugevasti leetunud (valkjas- või määrdunudhalli leethorisondi tüsedus kuni 40…50 cm), väga happeline (pHKCl = 2,4…3,6(4,0)) ning niiske kuni märg. Sisseuhtehorisondis on nõrgliiv või tihe, kõva ja vettpidav tumepruun nõrgkivi (ortstein). Leetumise ja soostumise koosmõjul esinevad leede-glei- (LG) ja leede-turvastunud mullad (LG1). Toorhuumushorisont on 10…20(30) cm, see jaguneb struktuuri ja lagunemisastme alusel 2 või 3 allhorisondiks. Aeglase lagunemise tõttu (C : N = 30…38) on lämmastikuvaru väike.

Puistud on madala tootlikkusega (IV…Va boniteet) männikud väikese kase osalusega. Võib esineda ka III ja III,5 boniteedi kuivendatud sinikamännikuid.

Alusmetsas esineb sookaske,  hõredalt esinevad vahel ka kadakas, paakspuu ja pajud (tuhkur, kõrv-, mustik-).

Alustaimestikus esinevad koos nõmme- ja rabataimed – domineerivad puhmad: sinikas, sookail, kanarbik,  mustikas,  kukemari, pohl, küüvits (Andromeda polifolia). Lisaks tupp-villpea (Eriophorum vaginatum), sinihelmikas, palu-härghein, keratarn jt. Sambla-samblikurinne on pidev ja tüse: turbasamblad, palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad (harilik, liiv-, palu- (Polytrichum juni-perinum)), põdrasamblikud (Cladina ssp.). Turbakihi tüsenedes palumetsasammalde osakaal väheneb ning suureneb turba- ja karusammalde osakaal ja rabaks üleminevas raba-sinika alltüübis hakkavad domineerima turbasamblad. Kuivendatud sinika tüübis on rohkesti kanarbikku. Puhmarinde biomass on meie kasvukohatüüpidest üks suuremaid ning rohttaimede osakaal üks väiksemaid.

Puistutest kasvavad õhema toorhuumushorisondiga aladel nõmmemetsailmelised männikud, kus on iseloomulikud samblad ja samblikud. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 93,8Mä 3,9Ks 2,3Ku; puistute keskmine vanus 73 a ja hektaritagavara 115 m³ (1,58 m³/ha/a). Puistud on hõredad ja halva laasumisega, esineb kõveraid tüvesid.

Levinud sagedamini Põhja-, Kirde-, Kagu- ja Edela-Eestis ning Saaremaal ja Hiiumaal.

A. Karu ja L. Muiste klassifikatsioonis oli nimetuseks rabastuva kanarbiku kasvukohatüüp. Esineb üleminekuid nii kanarbiku kui ka sambliku tüübilt sinika tüübile põhjavee taseme tõusu korral. Vahel ümbritseb sinika tüüpi kuivendatud siirdesoomännik. 

Metsa majandamise iseärasused. Metsa kasvu pidurdavad mulla toitainete vaesus, kõva nõrgkivikiht ja suur niiskushulk, seetõttu ei ole alternatiivi männi kasvatamisele, väike kasesegu parandab pisut mulla omadusi, kuid rohkem teeb seda mulla õhu- ja veerežiimi parandamine.

Kanarbiku kasvukohatüüp (KN) (Calluna site type) asub tasase või lainja lohkudega ala kuivadel toitainetevaestel liivadel, milleks nt Hiiumaal on jämedad mereliivad.

Mullad on tugevamalt leetunud (tugevalt kuni keskmiselt leetunud leedemullad, LII ja LIII) ja  mõnevõrra niiskemad kui sambliku tüübis (LIII muld võib olla gleistumistunnustega, võib esineda ka gleistunud leedemuldi – LIIg ja LIIIg). Liivad on tugevalt happelised (pHKCl  = 2,5…4,0(4,5)) ja  toitainetevaesed (valkjashall leethorisont on (15)20…35, maksimaalselt 50 cm tüsedusega), väga huumuse- ja lämmastikuvaesed. Ülekaalus on keskmise ja jämedateralised liivad (rannikualadel vahel peenkruusased), mis on vähese kapillaarse veetõusuga ja väikese veemahutavusega. Võrreldes eelmise tüübiga on toorhuumuslik metsakõduhorisont (kuiv ja värske moor) tüsedam (3…10 cm), selle all 5…6 cm tüsedune orgaanilise aine poolest rikas OA-horisont. B-horisont on selgesti eraldatav, kus esineb pruuni nõrgliiva nõrgkivitükkide pesadega (Bhf(g), Bhg).

Puistutest esinevad madala tootlikkusega IV…V boniteedi männikud, segus harva üksikuid kaski või kiduraid kuuski. Nooremad puud on halvasti laasunud ja tuldvõtvad. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on 97,3Mä 1,5Ks 1,2Teised; puistute keskmine vanus 54 a ja hektaritagavara 90 m³ (1,67 m³/ha/a). 100-aastase puistu keskmine kõrgus on 18 m, puidutagavara 190 m³/ha.

Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid ja sookaski.

Alustaimestikus on domineeriv puhmarinne, kus on rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on rohkem, selles esineb pohla ja mustikat (Vaccinium myrtillus), ka kukemarja, harva leesikat; sinika-kanarbiku alltüübis kasvab ka sinikat (Vaccinium uliginosum), sookailu (Rhodo-dendron tomentosum, varem Ledum palustre) ja turbasamblaid (Sphagnum spp.). Kohati esineb lausaliselt mustikat segus pohlaga, kes on väga viljakandvad. Rohttaimi on väga vähe: palu-härghein, sinihelmikas (Molinia caerulea), jäneskastik (Calamagrostis epigeios), nõmmtarn, võnk-kastevars (Deschampsia flexuosa), lamba-aruhein (Festuca ovina),  põdrakanep (Epilobium angustifolium)jt.   

Samblarinne on pidev ja tüse, kasvavad palusammal, laanik, liivkarusammal, lehviksammal (Ptilium crista-castrensis) ning harilik (Dicranum scoparium) ja lainjas kaksikhammas (D. polysetum). Samblikke (põdrasamblikud ja islandi käokõrv) on palju vähem kui eelnevas tüübis või need puuduvad. Levinud peamiselt Põhja-Eestis, Peipsi põhjakaldal ja saartel, eriti Hiiumaal. Lõuna-Eestis esineb sinika-kanarbiku alltüüpi, kus esineb rabastumise tunnuseid.

Lodu kasvukohatüüp (LD) (Alnus fen type) levib potentsiaalselt viljakatel, vesistel aladel (lammi- ja moldorud), kus hästi liikuv põhjavesi on kevadel pikemat aega maapinnal või maapinna läheduses. Vesi püsib mätastevahelistes lohkudes pikemat aega, vaid kestvalt kuivadel perioodidel laskub mõnekümne sentimeetri sügavusele. Pideva survelise põhjaveega lauge nõlv on kogu aeg märg ja raskesti läbitav. Üleujutusega kohtades võib suurmätaste vahel alustaimestik täiesti puududa. Puud ja sõnajalad kasvavad suurmätastel.

Muldadest on valdavad õhukesed (M´´), harvem väga õhukesed hästi lagunenud madalsoo- (M´) või väga õhukesed ja õhukesed lammi-madalsoomullad (AM´, AM´´). Lammimullad on tekkinud järvede ja jõgede perioodiliselt üleujutatud lammialadele – lammidele. Mikroreljeef tugevalt mätlik. Turbahorisont harilikult tüsedusega 35…80(100) cm (harva tüsedam), on hästi või väga hästi lagune-nud, mustjas (mudastunud), kõrge lämmastikusisaldusega, neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga (pHKCl = 5,0…6,5). Selle all võib olla helehall gleiliiva kiht.

Puistutest on ülekaalus sanglepikud õhema turbaga aladel, sookaasikud peamiselt sügavama turbaga aladel. Sanglepikute ja kaasikute koosseisus kasvab ka kuuske, arukaske ja  saart. Kuivendatud aladel esineb ka kuuse enamusega segapuistuid. Sanglepikute boniteet on II…III, sookaasikutel III…IV, raieküpsete sanglepikute keskmine kõrgus on 18…20 m. Puistutel H₁₀₀ on 26…27 m. Rannikualadel moodustab sanglepp kohati segus männiga IV boniteedi puistuid. Sagedased on tormiheited. Kuivendamine sanglepikute tootlikkust ei suurenda (võib isegi vähendada), küll aga suurendab kuuse ja arukase juurdekasvu. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi (SMI) 51,3Lm 30,6Ks 12,5Ku 1,7Sa 1,5Lv 1,0Mä 1,4Teised; puistute keskmine vanus 55 a ja hektaritagavara 222 m³ (4,0 m³/ha/a). 60-aastase lodu-sanglepiku keskmine tagavara on 211 m³/ha (3,52 m³/ha/a). Tagavara 100-aastaselt võib olla kuni 300 m³/ha.

Alusmets liigirikas – toomingas, lodjapuu, paakspuu, kõrv-, mustjas, tuhkur, kahevärvine ja verkjas paju, must sõstar, harva näsiniin ja mage sõstar. Kõrgematel osadel võib olla kuuse alusmetsa.

Alustaimestik on samuti liigirikas ja mikroreljeefi ebatasasusest tingitult vaheldusrikas: lodutaimedest kasvavad varsakabi, soovõhk, kollane võhumõõk (Iris pseudoacorus), soomadar, soo-pajulill (Epilobium palustre), ussilill, mõru jürilill (Cardamine amara), lepiklill, ubaleht (Menyanthes trifoliata), suur tulikas (Ranunculus lingua), parkhein (Lycopus europaeus), õrn lemmalts, tarnad (mätas-, lodu- ja pikktarn – Carex elongata), soo-osi, metskõrkjas, soo-lõosilm (Myosotis scorpidioides), tihashein, sookastik, kuradi-sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) ja soopihl.

Laiema levikuga liikidest esinevad soo-koeratubakas, angervaks, seaohakas, ojamõõl, koldnõges, seljarohi, naistesõnajalg, ohtene ja laiuv sõnajalg, kõrvenõges, metsvits jt. Mätastel kasvab laanemetsa taimi: jänesekapsas, mustikas, lillakas, koldnõges, ussilakk, leseleht, laanelill, metsosi, uibulehed jt. 

Samblarinne hõre, pole pidev (osalt puudub), kuid on liigirikas, madalamates kohtades tüviksammal, tähtsamblad, harilik teravtipp, tömptipp (Calliergon sp.), kallassirbik (Drepanocladus aduncus), harilik tiivik (Fissidens adianthoides), turbasamblad, mätastel metsasamblad: harilik laanik, harilik raunik, harilik salusammal, harilik kaksikhammas, metsakäharik, roossammal, tüviksammal, mets-lehiksammal (Plagiomnum cuspidatum).

Levinud rohkem Kirde- ja Ida-Eestis, Vahe-Eesti põhjapoolsemas osas ning Edela-Eestis. Lodumetsad esinevad tavaliselt üsna kitsaste ribadena soomassiivide ja mineraalmaa vahel, kujutades soostumise nooremat staadiumi põhjavee hea liikuvuse tingimustes, esineb perioodilisi üleujutusi. Raiumise järel toimub uuenemine peamiselt sanglepa ja sookase kännuvõsudest.

Kuivendatud angervaksa-lodu ja sõnajala-lodu alltüüpides on puude juurekaelad kõrgemal, AT-horisont on väga õhuke (35…45 cm), must, struktuurne, selle all võib olla beež jämeliiva kiht (Eg), G-horisont on tihe, beež, liivsavine, vesi 60…65 cm sügavusel. Alusmetsas esineb tihedalt toomingat ja musta sõstart. Alustaimestikus on rohkelt kõrvenõgest, seljarohtu ja õrna lemmmaltsa, veel on naiste- ja maarjasõnajalga, angervaksa, salutähtheina, seaohakat ja sookoeratubakat, kohati rohkesti humalat (Humulus lupulus).

L. Laasimer (1965) on toonud välja liigirikaste lodumetsade assotsiatsioonide rühma lodu-turvas-muldadel lubjarikkal põhimoreenil (turbakiht 0,3…0,6(1,0) m, põhjavesi 0,35…0,5 m sügavusel, mikroreljeef nõrgalt mätlik) ja liigivaeste lodumetsade assotsatsioonide rühma lodu-turvasmuldadel lubjavaesel põhimoreenil, turvast enam kui 1 m, hästi on välja kujunenud sanglepa kõrged mättad. Neist esimene vastab lodu kasvukohatüübi tsentrile ja sõnajala-lodu alltüübile, teine madalsoo-lodu alltüübile.

Perioodiliselt üleujutatavate jõgede lammidel esinevad lammimetsad, mis on väga lähedased lodumetsadele või ka soostunud salumetsadele. J. Paal on 1997. a eraldanud siin lammimetsade tüübirühma humala ja pika tarna kasvukohatüübiga. Viimane asub erineva sügavusega lammi-madalsoomuldadel (AM), kus turvas on kogu lasundi ulatuses hästi lagunenud, kõrge mineraalainete- ja lämmastikusisaldusega, mõõdukalt kuni nõrgalt happelise reaktsiooniga (pH_KCl 5.0…6.5).

Sambliku kasvukohatüüp (SM) (Cladonia site type) on nõmmemetsadele kõige iseloomu-likum. Asuvad kõrgematel platoodel, künklikel aladel, sanduritel, jääjõetasandikel ja merelähedaste alade luidete harjadel.

Muldadeks on mitmesuguse päritoluga liivad (endised mereliivad on jämedateralised, sisemaal jääjõe-tasandike glatsiofluviaalsed liivad on peeneteralisemad, mistõttu viimastel kasvavad IV boniteedi puistud), kus põhjavesi on sügaval ja muld on intensiivselt soojenev, väga kuiv ja happeline (mulla ülaosas  pHKCl = 3,0…4,6), kõduhorisont 2…7 cm, metsakõdu põhivormiks on kuiv moor.

Mulla läbikuivamise tõttu on mikroorganisme vähe ja kõdu lagunemine puudulik ning seetõttu tagastub mulda vähe toitaineid. Valitsevad nõrgalt kuni keskmiselt leetunud leedemullad (LI ja LII).

Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid.

Alustaimestik on liigivaene, domineerivad samblikud, mis moodustavad sageli tiheda ühtlase katte, neist peamiselt alpi põdrasamblik (Cladina stellaris), harilik põdrasamblik (C. rangiferina) ja metspõdrasamblik (C. arbuscula), vähem porosamblikud (Cladonia spp.) ja islandi käokõrv ehk käosamblik (Cetraria islandica), sammaldest palusammal (Pleurozium schreberi), kaksikhambad (Dicranum spp.) ja liivkarusammal (Polytrichum piliferum), vahel ka laanik (Hylocomium splendens).

Puhmarindes pohl (Vaccinium vitis-idaea), leesikas (Arctostaphylos uva-ursi), kanarbik (Calluna vulgaris), kukemari (Empetrum nigrum), keda rannikulähedastes metsades esineb rohkem. Rohurinne hõre: nõmmeliivatee (Thymus serpyllum), paluhärghein (Melampyrum pratense), harilik karutubakas ehk karvane  hunditubakas (Pilosella officinarum ehk Hieracium pilosella), nõmmtarn (Carex ericetorum), metsvareskold (Diphasiastrum complanatum). Hiiumaal künklikul luitemaastikul võib sambliku tüübis samblikke olla väga vähe (need kasvavad künka lõunanõlval), seal küngaste lagedel domineerib tihe ja pidev samblakate, kus esineb ka harilikku lakklehte (Orthilia secunda) ja talvikut (Chimaphila umbellata), küngaste põhjanõlvadel ja lohkudes esineb aga pidev mustika kate.

Pohla-sambliku alltüübis on vahel vaid 30% pindalast samblike kattega ja segus esineb mustikat. Raiestiku taimkattes võrreldes vana puistuga olulisi muutusi ei toimu, vaid kanarbiku katvus suureneb.

Puhtmännikute boniteet on IV…Va, puistute koosseisus esineb harva mittesirgeid kaski ja kiduraid kuuski. Metsad on väga tuleohtlikud. Raiestikud metsastuvad ebaühtlaselt ja on väga raskelt uuendatavad, kuid seemne- ja sademeterohke aasta kokkulangemisel tekib rohkelt männi uuendust. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 83,9Mä 13,7Ks 2,4Ku; puistute keskmine vanus 82 a ja hektaritagavara 127 m³ (1,55 m³/ha/a). 100-aastase samblikumänniku keskmine kõrgus on 16 m, tüvepuidu maht 145 m³/ha.

Levinud peamiselt Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel, ka rannikuluidete kõrgematel osadel Edela-Eestis ja Peipsi põhjarannikul.

Lõuna-Eestis esineb väikestel pindaladel pohla-sambliku alltüüpi, kus puistud kuuluvad enamuses IV boniteediklassi. Olenevalt läheduses viljakandvate kuuskede olemasolust võib pohla-sambliku alltüübis olla hõredat kuuse alusmetsa.