Nõmmemetsadega võrreldes kasvavad palumetsad viljakamatel ja veega paremini varustatud mitme-sugustel leedemuldadel, kus lõimiseks on liiv, harva ka saviliiv.
Liivmuldade metsakasvatuslik väärtus on suuresti sõltuv liivaterade jämedusest vastavas mullas – mida jämedateralisemad need on, seda enam on toitaineid välja uhutud ja seda toitainetevaesemad need on. Toitainetest on puude kasvu limiteerivaks lämmastiku vähesus, selle sisalduse suurenemine mõjutab otseselt männi juurdekasvu. Metsakõdu tüsedus 2…12 cm, huumushorisont puudub või on õhuke ja vähehuumuslik. Nõmmemetsade muldadest suurema veemahutavuse tõttu on mullad siin niiskusastmelt parasniisked kuni niisked (suvel kuivad kuni parasniisked). Samblarinne on hästi välja kujunenud ja tüse. Alustaimestikus domineerib puhmarinne, kus kasvavad pohl ja mustikas. Puistutest esinevad I…III boniteedi männikud, kus kasvab ka kuusk kas kehva alusmetsana, järelkasvuna, II või isegi I rindes. Liivsavi vahekihiga (mis hoiab mullas niiskust) viljakatel peenliivadel esineb ka kuuse-enamusega puistuid. Kuna palumetsad on männi kasvatamiseks parim tüübirühm, siis on siin kõik vahendid suunatud männi kasvatamiseks. Jätkumetsakasvatusena on ahvatlus kuuse alusmetsa vähemalt II boniteedi aladel kasvatada uueks metsapõlveks, kuid palumetsade muld ei ole kuuse kasvatamiseks.
Palumetsades eristatakse metsade korraldamisel pohla, jänesekapsa-pohla ja mustika kasvukoha-tüüpe. Sageli esineb aga pohla ja mustika tüübi vahepealseid mustika-pohla alltüüpi kuuluvaid puistuid. A. Karu eraldaski pohla kasvukohatüübis kolm varianti: palusambla-pohla, mustika-pohla ja kuuse-pohla kasvukohatüübi.