Lodu kasvukohatüüp (LD) (Alnus fen type) levib potentsiaalselt viljakatel, vesistel aladel (lammi- ja moldorud), kus hästi liikuv põhjavesi on kevadel pikemat aega maapinnal või maapinna läheduses. Vesi püsib mätastevahelistes lohkudes pikemat aega, vaid kestvalt kuivadel perioodidel laskub mõnekümne sentimeetri sügavusele. Pideva survelise põhjaveega lauge nõlv on kogu aeg märg ja raskesti läbitav. Üleujutusega kohtades võib suurmätaste vahel alustaimestik täiesti puududa. Puud ja sõnajalad kasvavad suurmätastel.
Muldadest on valdavad õhukesed (M´´), harvem väga õhukesed hästi lagunenud madalsoo- (M´) või väga õhukesed ja õhukesed lammi-madalsoomullad (AM´, AM´´). Lammimullad on tekkinud järvede ja jõgede perioodiliselt üleujutatud lammialadele – lammidele. Mikroreljeef tugevalt mätlik. Turbahorisont harilikult tüsedusega 35…80(100) cm (harva tüsedam), on hästi või väga hästi lagune-nud, mustjas (mudastunud), kõrge lämmastikusisaldusega, neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooniga (pHKCl = 5,0…6,5). Selle all võib olla helehall gleiliiva kiht.
Puistutest on ülekaalus sanglepikud õhema turbaga aladel, sookaasikud peamiselt sügavama turbaga aladel. Sanglepikute ja kaasikute koosseisus kasvab ka kuuske, arukaske ja saart. Kuivendatud aladel esineb ka kuuse enamusega segapuistuid. Sanglepikute boniteet on II…III, sookaasikutel III…IV, raieküpsete sanglepikute keskmine kõrgus on 18…20 m. Puistutel H100 on 26…27 m. Rannikualadel moodustab sanglepp kohati segus männiga IV boniteedi puistuid. Sagedased on tormiheited. Kuivendamine sanglepikute tootlikkust ei suurenda (võib isegi vähendada), küll aga suurendab kuuse ja arukase juurdekasvu. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi (SMI) 51,3Lm 30,6Ks 12,5Ku 1,7Sa 1,5Lv 1,0Mä 1,4Teised; puistute keskmine vanus 55 a ja hektaritagavara 222 m3 (4,0 m3/ha/a). 60-aastase lodu-sanglepiku keskmine tagavara on 211 m3/ha (3,52 m3/ha/a). Tagavara 100-aastaselt võib olla kuni 300 m3/ha.
Alusmets liigirikas – toomingas, lodjapuu, paakspuu, kõrv-, mustjas, tuhkur, kahevärvine ja verkjas paju, must sõstar, harva näsiniin ja mage sõstar. Kõrgematel osadel võib olla kuuse alusmetsa.
Alustaimestik on samuti liigirikas ja mikroreljeefi ebatasasusest tingitult vaheldusrikas: lodutaimedest kasvavad varsakabi, soovõhk, kollane võhumõõk (Iris pseudoacorus), soomadar, soo-pajulill (Epilobium palustre), ussilill, mõru jürilill (Cardamine amara), lepiklill, ubaleht (Menyanthes trifoliata), suur tulikas (Ranunculus lingua), parkhein (Lycopus europaeus), õrn lemmalts, tarnad (mätas-, lodu- ja pikktarn – Carex elongata), soo-osi, metskõrkjas, soo-lõosilm (Myosotis scorpidioides), tihashein, sookastik, kuradi-sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) ja soopihl.
Laiema levikuga liikidest esinevad soo-koeratubakas, angervaks, seaohakas, ojamõõl, koldnõges, seljarohi, naistesõnajalg, ohtene ja laiuv sõnajalg, kõrvenõges, metsvits jt. Mätastel kasvab laanemetsa taimi: jänesekapsas, mustikas, lillakas, koldnõges, ussilakk, leseleht, laanelill, metsosi, uibulehed jt.
Samblarinne hõre, pole pidev (osalt puudub), kuid on liigirikas, madalamates kohtades tüviksammal, tähtsamblad, harilik teravtipp, tömptipp (Calliergon sp.), kallassirbik (Drepanocladus aduncus), harilik tiivik (Fissidens adianthoides), turbasamblad, mätastel metsasamblad: harilik laanik, harilik raunik, harilik salusammal, harilik kaksikhammas, metsakäharik, roossammal, tüviksammal, mets-lehiksammal (Plagiomnum cuspidatum).
Levinud rohkem Kirde- ja Ida-Eestis, Vahe-Eesti põhjapoolsemas osas ning Edela-Eestis. Lodumetsad esinevad tavaliselt üsna kitsaste ribadena soomassiivide ja mineraalmaa vahel, kujutades soostumise nooremat staadiumi põhjavee hea liikuvuse tingimustes, esineb perioodilisi üleujutusi. Raiumise järel toimub uuenemine peamiselt sanglepa ja sookase kännuvõsudest.
Kuivendatud angervaksa-lodu ja sõnajala-lodu alltüüpides on puude juurekaelad kõrgemal, AT-horisont on väga õhuke (35…45 cm), must, struktuurne, selle all võib olla beež jämeliiva kiht (Eg), G-horisont on tihe, beež, liivsavine, vesi 60…65 cm sügavusel. Alusmetsas esineb tihedalt toomingat ja musta sõstart. Alustaimestikus on rohkelt kõrvenõgest, seljarohtu ja õrna lemmmaltsa, veel on naiste- ja maarjasõnajalga, angervaksa, salutähtheina, seaohakat ja sookoeratubakat, kohati rohkesti humalat (Humulus lupulus).
L. Laasimer (1965) on toonud välja liigirikaste lodumetsade assotsiatsioonide rühma lodu-turvas-muldadel lubjarikkal põhimoreenil (turbakiht 0,3…0,6(1,0) m, põhjavesi 0,35…0,5 m sügavusel, mikroreljeef nõrgalt mätlik) ja liigivaeste lodumetsade assotsatsioonide rühma lodu-turvasmuldadel lubjavaesel põhimoreenil, turvast enam kui 1 m, hästi on välja kujunenud sanglepa kõrged mättad. Neist esimene vastab lodu kasvukohatüübi tsentrile ja sõnajala-lodu alltüübile, teine madalsoo-lodu alltüübile.
Perioodiliselt üleujutatavate jõgede lammidel esinevad lammimetsad, mis on väga lähedased lodumetsadele või ka soostunud salumetsadele. J. Paal on 1997. a eraldanud siin lammimetsade tüübirühma humala ja pika tarna kasvukohatüübiga. Viimane asub erineva sügavusega lammi-madalsoomuldadel (AM), kus turvas on kogu lasundi ulatuses hästi lagunenud, kõrge mineraalainete- ja lämmastikusisaldusega, mõõdukalt kuni nõrgalt happelise reaktsiooniga (pHKCl 5.0…6.5).