Sinika kasvukohatüüpi (SN) (Uliginosum site type) esineb tasastel madalamatel aladel, kus põhjavesi on kõrgel ja mulla lähtekivimiks on toitainetevaesed liivad, mikroreljeef on mätlik. Mulla-vee kõrge tase, suur kõikumine (0…1 m) ja karbonaatide vähesus nii lähtekivimis kui vees soodus-tavad intensiivset leetumist. Leetumise tagajärjel tekkinud vettpidavaks nõrgkiviks tsementeerunud huumus-raud-illuviaalhorisondile (Bhf) kogunev sadamevesi soodustab omakorda soostumist.
Muld on kerge lõimisega tugevasti leetunud (valkjas- või määrdunudhalli leethorisondi tüsedus kuni 40…50 cm), väga happeline (pHKCl = 2,4…3,6(4,0)) ning niiske kuni märg. Sisseuhtehorisondis on nõrgliiv või tihe, kõva ja vettpidav tumepruun nõrgkivi (ortstein). Leetumise ja soostumise koosmõjul esinevad leede-glei- (LG) ja leede-turvastunud mullad (LG1). Toorhuumushorisont on 10…20(30) cm, see jaguneb struktuuri ja lagunemisastme alusel 2 või 3 allhorisondiks. Aeglase lagunemise tõttu (C : N = 30…38) on lämmastikuvaru väike.
Puistud on madala tootlikkusega (IV…Va boniteet) männikud väikese kase osalusega. Võib esineda ka III ja III,5 boniteedi kuivendatud sinikamännikuid.
Alusmetsas esineb sookaske, hõredalt esinevad vahel ka kadakas, paakspuu ja pajud (tuhkur, kõrv-, mustik-).
Alustaimestikus esinevad koos nõmme- ja rabataimed – domineerivad puhmad: sinikas, sookail, kanarbik, mustikas, kukemari, pohl, küüvits (Andromeda polifolia). Lisaks tupp-villpea (Eriophorum vaginatum), sinihelmikas, palu-härghein, keratarn jt. Sambla-samblikurinne on pidev ja tüse: turbasamblad, palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad (harilik, liiv-, palu- (Polytrichum juni-perinum)), põdrasamblikud (Cladina ssp.). Turbakihi tüsenedes palumetsasammalde osakaal väheneb ning suureneb turba- ja karusammalde osakaal ja rabaks üleminevas raba-sinika alltüübis hakkavad domineerima turbasamblad. Kuivendatud sinika tüübis on rohkesti kanarbikku. Puhmarinde biomass on meie kasvukohatüüpidest üks suuremaid ning rohttaimede osakaal üks väiksemaid.
Puistutest kasvavad õhema toorhuumushorisondiga aladel nõmmemetsailmelised männikud, kus on iseloomulikud samblad ja samblikud. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 93,8Mä 3,9Ks 2,3Ku; puistute keskmine vanus 73 a ja hektaritagavara 115 m3 (1,58 m3/ha/a). Puistud on hõredad ja halva laasumisega, esineb kõveraid tüvesid.
Levinud sagedamini Põhja-, Kirde-, Kagu- ja Edela-Eestis ning Saaremaal ja Hiiumaal.
A. Karu ja L. Muiste klassifikatsioonis oli nimetuseks rabastuva kanarbiku kasvukohatüüp. Esineb üleminekuid nii kanarbiku kui ka sambliku tüübilt sinika tüübile põhjavee taseme tõusu korral. Vahel ümbritseb sinika tüüpi kuivendatud siirdesoomännik.
Metsa majandamise iseärasused. Metsa kasvu pidurdavad mulla toitainete vaesus, kõva nõrgkivikiht ja suur niiskushulk, seetõttu ei ole alternatiivi männi kasvatamisele, väike kasesegu parandab pisut mulla omadusi, kuid rohkem teeb seda mulla õhu- ja veerežiimi parandamine.