Leesikaloo kasvukohatüüp (LL) (Arctostaphylos-alvarsite type) on loometsade rühmas kõige raskemate ja kehvemate kasvukohatingimustega – need alad on pael väga õhukese mullakihiga ja väga kuivad. Reljeef on tasane või lainjas.
Muldadest domineerivad väga õhukesed paepealsed (paepealsed rendsiinad Kh´) ja väga õhukesed rähkmullad (K´), harvem klibumullad (Kk). Metsakõdu tüsedus on kuni 3 cm. Peene mullaosa tüsedus kuni 10 cm, see on mustjaspruun, tihedalt juurtega läbi põimunud. Selle huumusesisaldus on 6…20%, phKCl 6,6 5,5…7,0. Väga õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all.
Puistutest domineerivad männikud koos väheste kiratsevate kuuskedega, harva esineb kuusikuid, väga harva kaasikuid. Boniteet on V…Va. Puistute liitus on üldiselt väike ja ebaühtlane, puudegrupid vahelduvad häiludega, kus paas on maapinnal. Puud on halvasti laasunud, paksukorbalised, suure koondega ja vahel kõverustega. Puud on tormihellad pindmise juurestiku tõttu.
Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 73,5Mä 15,6Ku Ks 7,4Ta 1,7Hb 1,1Sa 0,7Teised;
puistute keskmine vanus 70 a ja hektaritagavara 70 m3.
Alusmets on hõre ja üsna liigirohke:harilik kadakas, pihlakas, paakspuu, kuslapuu, sarapuu, kukerpuu (Berberis vulgaris), tuhkpuu (Cotoneaster scandinavicus), türnpuu, näsiniin, lodjapuu ja tamm. Lisandub kuuse kiratsev järelkasv.
Alustaimestik on hõre kuni keskmise tihedusega. Väga piiratud kuivadel aladel esinevad peamiselt samblikud. Vähe tüsedama mullaga aladel kasvab rohkem leesikat. Üleminekul kastikuloo tüübile suurema niiskusvaruga mullal on taimestik liigirikas: nõmmeliivatee, kassikäpp (Antennaria dioica), leesikas, verev kurereha (Geranium sanguineum), varretu ohakas (Cirsium acaule), mägitarn (Carex montana), harilik kuutõverohi, veishein (Hypochaeris maculata), angerpist (Filipendula vulgaris), hobumadar (Galium verum), värvmadar (Galium boreale), värv-varjulill (Asperula tinctoria), lillakas, metsmaasikas, harilik härghein (Melampyrum nemorosum), maikelluke, kuldvits, pohl, käbihein (Prunella vulgaris), sinilill, peetrileht (Succisa pratensis), harilik pune (Origanum vulgare), kanarbik, karvane hunditubakas ehk harilik karutubakas, harilik mailane (Veronica officinalis), kassisaba (Veronica spicata), keskmine ristik (Trifolium medium), lubikas (Sesleria caerulea), metskastik, longus helmikas (Melica nutans), harva tumepunane neiuvaip (Epipactis atrorubens). Sammalkate võib olla ühtlane või katkendlik: esineb nii tüüpilisi metsasamblaid (palusammal, laanik, metsakäharik) kui ka kaltsifiilseid, loometsadele iseloomulikke liike (loodehmik – Thuidium abietinum, lood-jõhvsammal – Ditrichum flexicaule), laiguti esineb põdrasamblikke (Cladina spp.) ja islandi käokõrva (Cetraria islandica).
Raiestikud metsastuvad halvasti ja taasmetsastamine on väga keeruline, kuna muld kuivab suvel läbi, temperatuur mulla pinnal võib tõusta väga kõrgele.
Levinud peamiselt saartel ja Lääne-Eestis, osatähtsus riigimetsade pindalast on 0,1%.
A. Karu ja L. Muiste on eristanud sambliku-leesikaloo kasvukohatüübis variantidena samblikuloo ja leesikaloo.