Tarna kasvukohatüüp (TR) (Carex site type) levib madalatel (sageli sooäärsetel) liigniiskete liivmuldadega tasandikel, harvem luidetevahelistes nõgudes, kus põhjavesi on kuivendamata aladel kõrgel ja liigub tasaste alade väikese langu tõttu vähe, seejuures kevadel ja sügisel ulatub maapinnale. Mikroreljeef on mätlik, puude juurekaelad võivad olla kõrgel.
Mulla lähtekivimiks on enamasti savil asuvad peeneteralised settelised või luiteliivad, mis on hea filtratsioonivõimega. Lääne-Eestis esinevad lubjarikka põhjavee mõjul arenenud küllastunud gleimuld (G(o)) ja küllastunud turvastunud muld (Go1), kus pealmiste horisontide pHKCl > 5,6. Vahe-Eestis on sagedasemad happelisemad küllastumata turvastunud (GI1) ja leetjas gleimuld (GI) (pHKCl ülaosas < 5,6). Harvem esineb leostunud gleimuldasid (Go). Tarna kasvukohatüübi muldadele on omane 10…30 cm tüsedune metsakõdu- ja toorhuumuskiht, millele järgneb puhas liiv. O-horisont võib ka peaaegu puududa ning A-horisont eristub järsult alumisest mereliivast (Hiiumaal). Kõrge põhjavee ning neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooni tõttu leetumise tunnused mullaprofiilis puuduvad või on vähe märgatavad. Leetumise tunnuseid esineb pikemat aega kuivendatud aladel või mikroreljeefi kõrgemal osal. Üldiselt on mullaprofiili mineraalne osa vähe diferentseerunud. Mulla pHKCl = 5,0 (A-horisondis) kuni 6,6 (40 cm sügavusel). C : N on piires 16…20.
Puistutest domineerivad IV…V(Va) boniteedi ning madala täiusega sookaasikud ja männikud. Metsa-kooslused võivad olla väga eriilmelised sõltuvalt eelkõige kuivendamise intensiivsusest ja kestusest. Soodsama veerežiimiga aladel esineb vähesel hulgal kuusepuistuid, koosseisus võib olla ka haaba, sangleppa ja saart. Puistute tootlikkust saab parandada kuivendamisega, mille järel võib noorematel puistutel boniteet ulatuda III klassini. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on 41,3Ks 29,9Mä 10,8Ku 7,6Lm 6,2Hb 2,1Sa 2,1Teised; puistute keskmine vanus on 60 a ja hektaritagavara 110 m3 (1,83 m3/ha/a). 100-aastaste okaspuistute keskmine tagavara on 110…160 m3/ha).
Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega: tuhkur, kõrv-, hundi- ja kahevärvine paju, harilik paakspuu, kadakas, pihlakas, toomingas, hall lepp, sookask ja lodjapuu ning porss (Saare- ja Hiiumaal).
Alustaimestik sõltub puistu tihedusest ja veerežiimist, domineerivad kõrrelised (sinihelmikas – eriti kuivendatud aladel, soo- ja jäneskastik, luht-kastevars) ja tarnad. Iseloomulikud on veel angervaks, soo-piimputk (Peucedanum palustre), soopihl (Comarum palustre), soomadar, tedremaran, villohakas, ahtalehine ängelhein, ussilill, harilik metsvits, pilliroog (Phragmites australis), lillakas, ojamõõl, maikelluke, ussilakk, ohtene sõnajalg; mätastel sageli mustikas, lisaks leseleht, laanelill ja pohl. Esinevad taimestikuta alad, kus kevadel on vesi. Raiestikud uuenevad peamiselt sookasega ja alustaimestikus suureneb kõrreliste osakaal.
Samblarinne on katkendlik, keskmise tihedusega, peamiselt puude all on palusammal, kaksik-hambad, metsakäharik ja laanik, mätaste vahel tüviksammal, teravtipp, soovildik, harilik karusammal ja turbasamblad.
Levinud peamiselt Saare- ja Hiiumaal, Lääne-, Loode- ja Vahe-Eestis. Tüübi leviku piir ühtib hästi Läänemere eri staadiumide ja kohalike jääjärvede ulatuse ehk Madal-Eesti piiriga.