Angervaksa kasvukohatüüp (AN) (Filipendula site type) esineb madalatel aladel ojade ja jõgede läheduses ning mineraalaineterikka põhjaveega tasastel aladel. Soostumisprotsess on aastas perioodiline ning liig-niiskus ja mulla õhustatus olenevad aasta sademeterohkusest. Liikuv põhjavesi asub perioodiliselt kõrgel, kevadel ulatub maapinnale, suve teisel poolel võib muld olla parasniiske, siis toimub ladestunud orgaanilise aine intensiivne lagunemine ja humifitseerumisproduktid akumuleeruvad mulla mineraalosa ülakihis või ladestuvad hästilagunenud pruunikasmusta turbana mullapinnale. Mikroreljeef mätlik, esinevad kevadel veega täidetud lamedad lohud, mis on vähese või puuduva alustaimestikuga. Suured puud asuvad mikroküngastel.
Happelisema mulla puhul on üleminek mustika-angervaksa tüübiks ja parasniiskema mulla puhul kuuserohkemaks jänesekapsa-angervaksa tüübiks. Selliste üleminekute tõttu paigutaski prof Endel Pihelgas angervaksa tüübi laanemetsade tüübirühma.
Muldadest esinevad leostunud (Go), leetjad (GI) ja näivleetunud (LPG) gleimullad või ka küllastunud turvastunud muld (Go1). Metsakõdu- ja toorhuumushorisondi kogutüsedus on 10…30 cm, selle pHKCl = 4,5…5,5(6,0). AOA1-horisondile järgneb pruuni- ja sinakashallilaiguline või helehalli ja kollase-laiguline liivsavine või kleepjas savine gleihorisont, vahel leidub selles valkjaskollaseid kergesti murenevaid karbonaatseid rähatükke.
Angervaksa kasvukohatüübi mullaüksuse määramisel peab silmas pidama mulla orgaaniliste ja organo-mineraalsete horisontide ilme ja isegi tüseduse muutumist sõltuvalt uurimisaegsetest niiskustingimustest.
Puistud on enamasti II…III boniteediklassi segapuistud, mis koosnevad aru- ja sookasest, kuusest, sang- ja hallist lepast ning haavast. Vahel esineb segus vähesel määral saart ja mändi. Enamuspuuliikidest domineerivad kased, kuid ka kuusk, sanglepp, haab ja hall lepp. Põhimetsatüübiks olevad sanglepikud on mõnevõrra tootlikumad kui kaasikud. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 33,4Ks 19,8Lm 17,2Ku 11,9Hb 9,9Lv 3,0Mä 2,5Sa 1,3Re 1,0Teised; puistute keskmine vanus on 46 a ja hektaritagavara 200 m3 (4,35 m3/ha/a). Keskmine tagavara 80-aastases kaasikus on 214 m3/ha (2,68 m3/ha/a) ja sama vanas kuusikus 226 m3/ha (2,83 m3/ha/a).
Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega ja liigirikas – pajud, must sõstar, harilik paakspuu, pihlakas, toomingas, näsiniin ja kuslapuu. Vahel esineb hõredalt kuuse järelkasvu.
Alustaimestikus on laialehised lopsakad taimed – angervaks, sookoeratubakas, seaohakas, heinputk, metskõrkjas, laiuv, ohtene ja naistesõnajalg, ojamõõl, metsvits, pajulilled, varsakabi, roomav tulikas, naat, püsik-seljarohi, mätastarn, tupptarn, sõrmtarn (Carex digitata), sookastik, luht-kastevars, mets- ja aasosi, harilik tihashein (Scutellaria galericulata), soomadar (Galium palustre), ahtalehine ängelhein (Thalictrum lucidum), õrn lemmalts, ussilill (Lysimachia thyrsiflora), harilik maavits; mätastel koldnõges, jänesekapsas, lillakas, laanelill, ussilakk ja harva mustikas.
Pidev sammalkate ja puhmarinne puuduvad, esinevad tüviksammal, lehiksamblad (Plagiomnium spp.), roossammal, raunik, soovildik (Aulacomnium palustre), harilik teravtipp (Calliergonella cuspidata).
Peale kuivendamist läheneb mulla ja alustaimestiku poolest naadi kasvukohatüübile. Sageli esinevad mustika-angervaksa alltüüpi kuuluvad alad.
Raiestike taimkate on lopsakas ning koosneb laialehistest rohttaimedest (angervaks, seaohakas, ojamõõl jt), kõrrelistest (soo-, jänes- ja metskastik, luht-kastevars) ning tarnadest (mätastarn) jt. Metsauuenemine toimub peamiselt sanglepa ja kaskedega. Kuuske saab istutada peamiselt kopaga tehtud küngastele.
Levinud märkimisväärselt peaaegu kogu Eestis, v.a Kagu-Eesti ja piirkonnad, kus domineerib sinilille kasvukohatüüp (Pandivere keskosa ja Rapla maakond). Rohkem esineb Edela-, Kesk- (just Võrtsjärve madalikul) ja Kirde-Eestis. Osa kuivendatud angervaksa tüübist pärineb lodusanglepikutest või õhukese turbaga madalsoo tüübist.