Category: Forrest

Soometsade tunnuseks on mitmesuguse tüseduse (looduslikus olekus vähemalt 30 cm), lagunemis-astme ja koostisega hüdromorfsete muldade ehk turvasmuldade esinemine, kus kuivendamata metsades on põhjavesi suurema osa aastast maapinnalähedane, ulatub maapinnale või esineb üleujutusi.

Soodes ja soometsades esineb kolm veetoitumise põhitüüpi.

1. Põhjaveest toitumine

Põhjavesi on mineraalide-, eriti karbonaatiderikas. Survega ehk allikalisel toitumisel, mida esineb vähem, on põhjavesi liikuv, surveta toitumisel aga seisev. Taimede kasvuks on soodsam liikuva põhjaveega toitumine, mis on hapnikurikkam.

2. Üleujutusveest toitumine

Üleujutustest toitumine esineb tavaliselt veekogude lammialadel. Looduslikke ajutiselt üleujutatavaid metsamaid on väga vähe, kuid kopratammide abil pidevalt üleujutatud alasid tekib järjest juurde.

3. Sademeteveest toitumine

Vaid sademeteveest toituvaid soid nimetatakse rabadeks, see vesi on peaaegu mineraalidevaba. Olenevalt turbamulla omadustest esineb kas puudeta lageraba või madal rabamännik, mille vahele jääb üleminekualana puisraba (liitus alla 30%, kõrgus alla 4 m). Puisraba ja rabamännik ümbritsevad ringjalt lageraba.

Sageli esineb aga kombineerunud toiteviis erinevate vetega, kus võib domineerida üks või teine toitetüüp.

Turvas- ehk soomullad

Turvas on maapinnale ladestuv suure veesisaldusega orgaaniline aine (kivim), mis sisaldab mineraalaineid kuni 50% kuivmassist ja mis on tekkinud sootaimede mittetäielikul lagunemisel suurenenud niiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes, kus on vähe mullamikroobe ja selgrootuid.                                                                       Turvasmullad on kuivendamata olekus pidevalt märjad ja nende pindmiseks horisondiks on turbakiht tüsedusega üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Turvasmullal kasvavad taimed on kohanenud selliste kasvutingimustega ja nende juured jäävad turvasmulla pealmisse kihti.

Soomuldi on Eestis 23%, sh metsamaal 37% ja haritaval maal 8%.

Turvasmuldade peamised iseärasused:

• mulla aluspõhjaks on turbaaluse osa mineraalmuld, mulla lähtekivimiks turbalasund;
• soo levib turbakihi kasvades ja viimane kujundab ala mikroreljeefi;
• vee päritolul on oluline tähtsus taimede toitumisel ning moodustuva taimekoosluse liigilise koosseisu ja ohtruse kujunemisel;
• turba tähtsaimad iseloomustajad on selle botaaniline koostis ja lagunemisaste;
• turba lagunemisaste seostub veetoitumisviisiga ning kujundab taimestikukooslust ja puistu tootlikkust.

Teiselt poolt oleneb lagunemine soos kasvavate taimeliikide keemilisest koostisest – mida rohkem sisaldab taim valku, kaltsiumit ja kergesti lagundatavaid süsivesikuid, mida madalam on taimes C : N suhe ja mida vähem sisaldavad taimed lagunemist blokeerivaid ühendeid, seda kergemini taimed on lagundatavad. Kergesti lagunevate taimede – ubalehe, angervaksa, hariliku soosõnajala, soopihla, soovõha, soomadara ja rabamuraka jäänuseid säilib turbas vähe. Peamised turbatekitajad on tarnad, tupp-villpea, sookask, mänd ja turbasamblad, viimaste massist jääb lagunemata ca 80%.

Veetoitumise viisi ja turba lagunemisastme järgi eristatakse kolme soomulla alatüüpi:

1. Madalsoomuld (M) – põhjaveest või üleujutusveest toituv hästi lagunenud viljakas (eutroofne) turvasmuld, mis koosneb põhiliselt puu- ja rohttaimede jäänustest. Madalsoomullaga on 55% Eesti soodest, need asuvad nõgusates pinnavormides, on kaetud kas rohttaimede, madalsoo- või loduleht-metsadega; puhmarinne puudub, samblarinne nõrk, esinevad lehtsamblad.

2. Siirdesoomuld (S) – turbakihi kasvuga toimumas turvasmulla põhjaveest või üleujutusveest toitumise asendumine sademeteveest toitumisega, mulla ülemises osas lagunemisaste halb, allpool keskmine, mõõdukalt viljakas (mesotroofne). Peamiselt siirdesoomullaga on 9% soodest, siin tekib puurindesse sookase kõrvale mänd, esineb puhmarinne, lehtsammalde asemele tekivad turbasamblad.

3. Rabamuld (R) – ainult sademeteveest toituv halvasti lagunenud väheviljakas (oligotroofne) turvas-muld. Soodest on 36% rabamullaga, kus samblarindes on turbasamblad, esineb puhmaid, puudest kasvavad männid ja harva üksikud kased. Rabade ülemine pind tõuseb turbasammalde tugeva kasvu tõttu ümbritsevast territooriumist kõrgemaks.

Turvasmullad jagunevad tüseduse järgi:

• väga õhuke turvasmuld – 31…50 cm,
• õhuke turvasmuld – 50…100 cm,
• tüse (sügav) turvasmuld –  > 100 cm.

Vastavalt alustaimestikus domineerivatele taimedele võib kuivendamata soometsad jaotada rohusoo-metsade ja samblasoometsade tüübirühmaks, kus kuivendamata puistute boniteet on Va…V ning pikka aega kuivendatud, parasniiske pealmise kõduturbakihiga metsamaad on kõdusoometsad, kus puistute boniteet on III…Ia.

Neli kuivendamata soometsade kasvukohatüüpi võib reastada mullas ja taimestus toimuvate protsesside järgi (noolega näidatud nende kulgemise suunad):

Sademeteveest toitumise,     ↓      Lodu            ↑      Põhjaveega toitumise, kevadiste                     

turbahorisondi tüseduse,       ↓      Madalsoo    ↑      üleujutuste, turba lagunemisastme,                                                                                      

 mulla happesuse ja männi    ↓      Siirdesoo     ↑      taimestiku  liigirohkuse, kase ja sanglepa                 

 osatähtsuse suurenemine.     ↓      Raba            ↑      osakaalu ning puistu tootlikkuse suurenemine.   

Kuivendamisega põhjustatav mulla niiskus- ja toitumistingimuste muutus tingib ka alustaimestiku muutuse – see ei toimu küll kiirelt, vaid mõnekümne aasta jooksul.Suurim on taimestiku muutus madal- ja siirdesoodes. Kuivenduse tulemusena asendub siirdesoos 20 aasta jooksul umbes pool taimeliikidest, olulisemad muutused on samblarindes, kus turbasamblad enamuses asenduvad metsa-sammaldega (laanik, palusammal). Muutustest mullas ja alustaimestikus tuleneb ka metsakasvu-kohatüübi muutus.

Kogu metsamaal on kuivenduse mõjul 25 aastaga vähenenud lodude pindala kaks korda, madal- ja siirdesoode pindala viiendiku võrra. Ligi kaks korda on suurenenud angervaksa, kõdusoo ja tarna kasvukohatüübi pindala (Pikk 1995).

Kõdusoometsad on tekkinud peamiselt madalsoo- ja siirdesoomuldade pikaajalise kuivendamise tulemusena, kus mullas esineb metsakõduhorisont ja sellele järgneb vähemalt ülaosas hästi lagunenud viljakas sõmerjas mustjaspruun kõduturbakiht.

Soometsade kuivendamise tulemusena on kõdusoo kasvukohatüübi osakaal Eestis suurenenud, kuid samal ajal muutuvad väga õhukese turbakihiga kõdusooalad aja jooksul angervaksa kasvukohatüübiks.

Kui soomulda kuivendada, alaneb põhjavee tase ja mulla ülemine horisont muutub parasniiskeks. Kui ülemäärane vesi kaob, pääseb hapnik mulda ja hapniku olemasolul hakkab turvas lagunema, moodus-tades kõduturbakihi. Tüüptunnuseks on, et kui kuivendamise ja kõdunemise tagajärjel vajub turvas kokku, siis puude juurekaelad ning skelettjuurte ülaosa jääb maapinnast mõnevõrra kõrgemale. Et mulla pealmises kihis ei ole enam liigniiskust, esineb seal arumetsailmeline alustaimestik ja kõdusoo-metsa olemasolu saab kindlaks teha puude juurekaelte kõrgel asetsemise, mulla hea vetruvuse (võrreldes mineraalmullaga) ja pealmise poolemeetrise kihi sondeerimise järgi, täpsemat kasvu-kohatüübi määramist saab teha mullakaeve, alustaimestiku ja puistu boniteedi põhjal.

Alustaimestiku ja puistu koosseisu poolest on kaks suunda, vastavalt kas kuivendamisobjektiks on olnud madalsoomuld sookaasikuga või siirdesoomuld männi enamusega puistuga (resp. madalsoo või siirdesoo kasvukohatüüp).

Madalsoomulla kestval kuivendamisel kujuneb III boniteedi sookaasikusse kuuse teine rinne ning alustaimestik on ilma puhmastaimedeta rohttaimestikurohke (sõnajala-kõdusoo), mis edaspidi kujuneb jänesekapsa kasvukohatüübi ilmeliseks. Siirdesoomulla kuivendamisel kujuneb etapiti kõigepealt kuivendatud siirdesoo tugeva kanarbikulistest puhmarindega, sellest omakorda mustikarohke mustika-kõdusoo ja lõpuks jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp.

V bon          IV bon                 III-II bon                   II-I (Ia) non

Madalsoo → k-madalsoo → sõnajala-kõdusoo → jänesekapsa-kõdusoo Siirdesoo → k-siirdesoo  → mustika-kõdusoo  → jänesekapsa-kõdusoo

Kõdusoo tüübirühmas eristatakse kahte kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo. Nende kahe kasvukohatüübi üleminekualal võib tinglikult eristada veel jänesekapsa-kõdusoole lähedast sõnajala-kõdusoo tüüpi, kus on sõnajalgaderohke alustaimestik, mida J. Paal on tahtnud eristada omaette kasvukohatüübiks (nimeks Athyrium drained swamp type).

Puistutest enam-vähem võrdselt esineb kaasikuid ja männikuid, lisaks kuuseenamusega ja okas-segapuistuid, nende boniteet on Ia…III. Kõdusookuusikud, eriti vanad puistud, on tormihellad. Mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo tüüpi kokku võttes on metsamaa keskmine koosseis taga-vara järgi 35,2Mä 32,7Ks 22,8Ku 4,7Lm 2,2Lv 1,8Hb 0,6Teised; puistute keskmine vanus on 58 a ja hektaritagavara 200 m³ (3,45 m³/ha/a). Kõdusootüübi küpsete puistute keskmine hektaritagavara on kuusikutel 220…240, männikutel 190…210, sookaasikutel 150…180 m³. 100-aastase kõdusookuusiku keskmine tagavara on 254 m³/ha ning 80-aastasel kaasikul 189 m³/ha.

Kõdusoo tüübirühm on levinud üle kogu Eesti, kuid väga vähe esineb seda loo- ja sürjametsade piirkonnas (Saaremaal, Raplamaal, Pandiveres), Peipsi ümbruses ja äärmises Kagu-Eestis. Teostatud kuivendustööde tõttu suureneb kõdusoometsade pindala Eestis vastavate lähtetüüpide vähenemise arvel.

Asuvad lubjarikastel lähtekivimitel tekkinud tüsedatel viljakatel gleistunud (niisked) kuni glei- ja harva turvastunud (märjad) pruunmuldadel, mille veerežiim on lehtpuude kasvuks soodne, sest suve keskel muutuvad need parasniisketeks, kuigi on tegemist vähemalt gleistunud muldadega. Viljaka mulla tõttu on puistute (boniteet Ia…II) koosseisus enamasti arukask, harilik haab, saar, tamm, pärn ja jalakas, domineerivad lehtsegapuistud, esineb ka kuuse-lehtsegametsi ja kuusikuid. Mänd puudub looduslike salumetsade koosseisust või esineb väga juhusliku elemendina. SMI poolt koostatud salumetsade tüüpide koondkoosseisus männi toomine on kasvukohatüübi vale määrang või tegemist alltüübiga (jk-nd, sl-nd). Alustaimestikule on iseloomulik puhmaste puudumine ja mullaviljakuse suhtes väga nõudlike kitsa ökoloogilise amplituudiga nn salutaimede, k.a sõnajalgade esinemine, mille väliseks ühiseks jooneks on laiad lehed ja lopsakus (suhteliselt suur veesisaldus).

Salumetsi saab jaotada kaheks tüübiks: niiskel mullal olevaks naadi ja märjal mullal olevaks sõnajala kasvukohatüübiks. Viimasele sarnase kasvukohatüübina on lammimetsade hulgas J. Paal eraldanud humala kasvukohatüübi, mida esineb jõgede lammide kaldavallil. Salumetsade tüübirühma allrühmaks võib nimetada klindialuseid ehk pangametsi, millised esimesena nimetas V. Masing, need on esindatud kuukressi kasvukohatüübiga. Salumetsad on väga linnurikkad liikide ja arvukuse poolest.

Asuvad tasastel madalatel aladel olevatel märgadel (suvel niisketel) muldadel, mis on väheliikuvate karbonaatsete vete mõjul kujunenud glei- või turvastunud mullad 11…30 cm tüseduse moder-või moder-mull-tüüpi metsakõduga. Esinevad rohttaimederikkad leht-okassegametsad ning kaasikud ja sanglepikud.

Boniteet enamasti II…III (angervaksa tüüp) või (III)IV…V (tarna ja osja tüüp).

Soovikumetsad jagunevad angervaksa (E. Lõhmus on lisanud ka tarna-angervaksa tüübi), tarna ja osja kasvukohatüübiks.

Soovikumetsad kui soostunud metsad on üleminekutüübirühm soostuvatelt (rabastuvatelt) palu-metsadelt soostuvatele salumetsadele (viimane on osa sõnajala kasvukohatüübist – lodu-sõnajala alltüüp):

 Sinika → karusambla, karusambla-mustika → tarna/osja → angervaksa     → sõnajala

Noolte suunas toimub mulla happesuse vähenemine (pH suurenemine) ning sellega kooskõlas männi osatähtsuse ja puhmarinde vähenemine kuni selle kadumiseni puistutest, samas suureneb metsakõdu lagunemisaste, mulla huumusesisaldus, puistute boniteet ja laialehiste rohttaimede osakaal alus-taimestikus ning lehtpuude osakaal. Gleimuldade, alustaimestiku ja alusmetsa üsna suure sarnasuse tõttu on soovikurühma kasvukohatüüpide üldilme ka üsna sarnane ja eristamises on oluline puistu boniteet ja koosseis ning mullaliik.

Laanemetsad asuvad karbonaadivaesel või karbonaatsel moreenil tüsedatel parasniisketel muldadel, kus kõdukiht on õhuke ja huumushorisont tüse kuni keskmine. Siia kuuluvate metsade hästidreenitud viljakad, nõrgalt kuni tugevalt leetunud ja näivleetunud mullad on kujunenud liivsavimoreenidel, mis mõnikord on kaetud peenliivaga. Madalamal on samade mullaliikide gleistunud mullad (ka gleistunud nõrgalt leetunud huumuslik leedemuld). Alustaimestikus domineerivad rohttaimed ja samblad, puhma-liike on vähe (pms mustikas).

Mullad on sobivad eelkõige kuusele, kes on paljudes puistutes enamuspuuliigiks ja tüübirühma kliimaksliigiks. Esineb ka vanu männikuid, mis on sageli kultuurpuistud või tekkinud põlengute järel, ja kuuse-männi segapuistuid. Raiete tagajärjel tekib puuliikide vaheldusega rohkesti ka kaasikuid ja haavikuid ning kultiveerituna ka männienamusega puistuid. Sageli esineb puistutes kuuse II rinne või järelkasv ning looduslikult kujunevad lõpuks välja kuusikud. Puistute boniteet on Ia…II. Laane-metsades on rohkesti linnuliike.

Laanemetsade hulka kuuluvad jänesekapsa-mustika ja jänesekapsa kasvukohatüüp. Prof Endel Pihelgas (1983) paigutas aga laanemetsade tüübirühma jänesekapsa ja angervaksa kasvukohatüübid.

Rabastuvad metsad paiknevad tasastel madalatel aladel, kus on liigniisked, happelised, 10…30 cm tüsedusega moor-tüüpi toorhuumushorisondiga mullad, mis on kujunenud leedemuldade soostumisel toitainetevaeste vetega. Alustaimestik on liigivaene, domineerivad puhmad (mustikas, sinikas, pohl, kanarbik, sookail) ja tüse samblarinne (palusammal, lainjas kaksikhammas, laanik, harilik karusammal ja turbasamblad). Mikroreljeef on mätlik.

Ülekaalus on III…V boniteedi männikud, ka männi-kuuse segametsad. Pärast lageraiet tõuseb soostumise intensiivsus.

Rabastuvate metsade hulka kuuluvad karusambla-mustika, karusambla ja sinika kasvukohatüüp.

Mõiste „rabastuvad metsad“ asemele sobiks kasutada „kõrvemetsad“.

Kasvavad väga õhukestel kuni õhukestel põhjaveelise toitumisega keskmiselt kuni hästi lagunenud madalsoomuldadel, mille viljakus on suhteliselt suur, kuid selle ärakasutamist takistab vesine muld (esinevad üleujutused) ja seetõttu puudulik aeratsioon. Puud kasvavad vaid mikroküngastel. Puu-liikidest domineerivad sookask ja sanglepp. Taimekooslustes domineerivad rohttaimed. Puhmaid, turbasamblaid ja mändi esineb vähesel määral või nad puuduvad. Kuivendamata kujul on mullad väga tallamisõrnad. Siia kuuluvad lodu ja madalsoo kasvukohatüüp.

Iseloomulik on vähelagunenud turbasammaldest koosneva turbakihi esinemine vähemalt turbalasundi ülaosas, üleujutusi ei esine. Taimekooslustes domineerivad turbasamblad, puhmad ja mänd.

Kasvukohatüüpidest esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp.

Nõmmemetsadega võrreldes kasvavad palumetsad viljakamatel ja veega paremini varustatud mitme-sugustel leedemuldadel, kus lõimiseks on liiv, harva ka saviliiv.

Liivmuldade metsakasvatuslik väärtus on suuresti sõltuv liivaterade jämedusest vastavas mullas – mida jämedateralisemad need on, seda enam on toitaineid välja uhutud ja seda toitainetevaesemad need on. Toitainetest on puude kasvu limiteerivaks lämmastiku vähesus, selle sisalduse suurenemine mõjutab otseselt männi juurdekasvu. Metsakõdu tüsedus 2…12 cm, huumushorisont puudub või on õhuke ja vähehuumuslik. Nõmmemetsade muldadest suurema veemahutavuse tõttu on mullad siin niiskusastmelt parasniisked kuni niisked (suvel kuivad kuni parasniisked). Samblarinne on hästi välja kujunenud ja tüse. Alustaimestikus domineerib puhmarinne, kus kasvavad pohl ja mustikas. Puistutest esinevad I…III boniteedi männikud, kus kasvab ka kuusk kas kehva alusmetsana, järelkasvuna, II või isegi I rindes. Liivsavi vahekihiga (mis hoiab mullas niiskust) viljakatel peenliivadel  esineb ka kuuse-enamusega puistuid. Kuna palumetsad on männi kasvatamiseks parim tüübirühm, siis on siin kõik vahendid suunatud männi kasvatamiseks. Jätkumetsakasvatusena on ahvatlus kuuse alusmetsa vähemalt II boniteedi aladel kasvatada uueks  metsapõlveks, kuid palumetsade muld ei ole kuuse kasvatamiseks.

Palumetsades eristatakse metsade korraldamisel pohla, jänesekapsa-pohla ja mustika kasvukoha-tüüpe. Sageli esineb aga pohla ja mustika tüübi vahepealseid mustika-pohla alltüüpi kuuluvaid puistuid. A. Karu eraldaski pohla kasvukohatüübis kolm varianti: palusambla-pohla, mustika-pohla ja kuuse-pohla kasvukohatüübi.

Siia rühma kuuluvad metsad kasvavad õhukestel läbikuivavatel muldadel, mille aluskivimiks on paas, klibu või rähk. Need mullad on väga õhukesed või õhukesed paepealsed ehk loomullad, kus peene-teraline mullakiht on alla 30 cm, samuti koreserikkad rähkmullad ja rähkmullad (väga õhukesed ja õhukesed rähk- või veerismullad), mis mulla suvise läbikuivamise tõttu on kseromesofiilse alus-taimestikuga ja enamasti väikese bioproduktsiooniga (madala tootlikkusega). Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, on need vähekasutatavad vee defitsiidi tõttu, mis piirab puude kasvu. Mullad on neutraalse või leelisese reaktsiooniga (pH_KCl = 6,0…7,5).

Peamiselt esinevad männikud, millel võib segus olla kuusk ja arukask; tüsedamal huumushorisondil suhteliselt rohkesti ka kuusikuid, vähem tammikuid ja kaasikuid, puistute boniteet on III…Va. Parima tootlikkuse ja tüvega on männikud. Puistud on väga õhukesel mullal enamasti hõredad ja halva laasumisega, tuleohtlikud, tuulekahjustusriskiga, halva kuni keskmise kõrguskasvuga, mis paraneb peamiselt mullakihi tüseduse ning aluspae sügavuse ja selle murenemisastme suurenemisega.

Loometsade osas saab eristada kolme kasvukohatüüpi: leesikaloo, kastikuloo ja lubikaloo.

Asuvad rannikuluidetel (luitemetsad) ja kuivadel liivastel meretasandikel, mõhnastikel ja sanduritel olevatel kuivade toitainetevaeste happeliste liivadega leedemuldadel, mistõttu puistute tootlikkus on madal, nad kuuluvad IV…Va boniteediklassi. Alustaimestik on kidur, liigivaene, rohttaimed peaaegu puuduvad, esineb puhmarinne ja tugev sambla-samblikurinne, viimane koos metsavarisega on suvel väga kuivaks muutuv ja seetõttu väga tuleohtlik. Suure liitusega männiku all võivad samblikutüübi koosluse indikaatorid – samblikud – esineda vähesel hulgal ning samuti kanarbikutüübis kanarbiku asemel domineerida mustikas segus pohlaga, nii et taimestikukoosluse järgi oleks tegemist nagu pohla või mustika tüübiga. Kuid kaks võtmekriteeriumi – mullaliik (leetumise ulatus on sambliku tüübis nõrk ja kanarbiku tüübis väga tugev) ja puistu boniteet – suunavad kasvukohatüübi määraja õigele teele.

Puistud on peaaegu puhtmännikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes puistut moodustada, kuusk puudub I rinde koosseisust, esinevad vähesed aru- ja sookased.

Nõmmemetsade hulka kuuluvad sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp.

Asuvad kuivadel, parasniisketel, niisketel ja märgadel automorfsetel (mineraal)muldadel, kus puudub turbahorisont või see esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüsedusena (kuivendatud muldadel kuni 25 cm). Olenevalt mulla niiskustasemest ja happesusest on puistute boniteet Ia…Va.

Mullad võivad olla kujunenud väga õhukestest paepealsetest muldadest kuni sügavate leedeliivadeni ning peaaegu olematu metsakõdukihiga kamarmuldadest  turvastunud muldadeni. Metsade koosseisu moodustavad 2 okas- ja 12 lehtpuuliiki. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on antud SMI andmetel „Eesti Metsad 2010“ järgi. Kõige enam puuliike kasvab neutraalse või nõrgalt happelise reaktsiooni ning mull ja moder-mull huumusprofiiliga parasniisketel ja rõsketel muldadel, kus puistute boniteediklass on kõrgeim ja tagavara ka suurim. Liivmuldadel kanarbiku osakaalu suurenemisega kaasneb boniteedi langus (v.a liitumiseelses staadiumis noorendikud, kus lageraiejärgselt toimub kanarbiku katvuse suurenemine). Arumetsade alla kuulub 9 tüübirühma.