Jänesekapsa kasvukohatüüp (JK) (Oxalis site type) esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel, mulla lähtekivimiks on enamasti karbonaadivaene punakaspruun saviliiv- või liivsavi-moreen. Esineb ka muldi, kus raskem moreen on kaetud saviliiva või peenliivaga.
Muld on värske, hea drenaažiga, põhjavesi on sügavamal kui 2 m. Vana kaasiku all võib muld olla kesksuvel üsna kuiv. Esinevad nõrgalt kuni keskmiselt leetunud mullad (LkI ja LkII), mis on harva ka nõrgalt gleistunud või näivleetunud mullad (LP), mis võivad sügavamal olla ka gleistumistunnustega või nõrgalt gleistunud (kuuluvad juba mustika-jänesekapsa alltüüpi), mullad on happelised (huumus-horisondis pHKCl = 3,6…4,5). Metsakõdukiht (värske moder) on õhuke, 1…5 cm, huumushorisont (5)10…20 cm, leethorisont on raskema lõimise korral ebaselgelt kujunenud.
Puistutest on kõige enam levinud kuusepuistud. Puistu peapuuliigiks peaks enamusjuhtudel (v.a juurepessuga tugevasti nakatunud puistud) olema kuusk. Puuliikide vaheldusel on tekkinud ka arukaasikuid ja haavikuid. Sagedased on nende liikide okas-lehtpuu segapuistud. Kuusk uueneb seemneaastate järel looduslikult küllalt hästi, tekke ja kasvu takistajaks on aga alusmets. Sageli esineb kuuse järelkasv või II rinne. Männikud on peamiselt pohla-jänesekapsa alltüübis, need on enamasti kultuurpuistud, sest mänd ei suuda looduslikult uueneda kõrrelisterikastel raiestikel ega häiludes. Kõik puistud on enamasti kõrge tootlikkusega ja kuuluvad Ia…I(II) boniteediklassi. Leetunud muldadega endiste põllumaade metsasta(u)mise järel kujuneb seal välja jänesekapsa kasvukohatüüp. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 33,9Ku 22,9Ks 21,0Mä 9,4Hb 7,8Lv 1,7Re 1,3Lm 2,0Teised; puistute keskmine vanus on 50 a ja hektaritagavara 280 m3 (5,6 m3/ha/a). 100-aastaselt on keskmine tagavara männikul 320 m3/ha ja kuusikul 325 m3/ha.
Alusmets on hõre või keskmise tihedusega. Esinevad harilik pihlakas, kuslapuu, sarapuu (karbonaat-semal lähtekivimil), paakspuu, vaarikas, näsiniin, mage sõstar, pärn (naadi-jänesekapsa alltüübis), asulate läheduses ka punane leeder.
Alustaimestik on liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, jänesesalatit (Mycelis muralis) ja võsaülast (domineerib kevadel), leidub veel sinilille (Hepatica nobilis), metskastikut, külma-mailast (Veronica chamaedrys), leselehte, laanelille, karvast piipheina, mustikat, kuldvitsa, lillakat, kilpjalga, imekannikest (Viola mirabilis), ussilakka (Paris quadrifolia), kevadist seahernest (Lathyrus vernus), maikellukest, mets- ja aasosja (Equisetum sylvaticum ja E. pratense), metstähtheina, saluheina (Milium effusum), metsmaasikat, metspipart (Asarum europaeum), koldnõgest (Lamiastrum galeobdolon), harilikku kolmissõnajalga, naistesõnajalga (Athyrium filix-femina), ohtest sõnajalga jt. Liitunud puistu all on kõrrelised surutud seisus ja ei vilju.
Sammaldest metsakäharik, laanik, lehviksammal, harilik raunik (Plagiochila asplenioides), harilik salusammal (Eurhynchium striatum). Liigirikkamad alustaimestiku osas on sinilille-jänesekapsa ja naadi-jänesekapsa alltüübid.
Raiestikel on suurima ohtruse ja kõrgusega (kuni 1,8 m) metskastik, mis võib raiestikud üleni katta, sellele lisandub põdrakanep, madalama rindena lillakas ja metsmaasikas, niiskemas osas naat (Aegopodium podagraria), roomav tulikas (Ranunculus repens), luht-kastevars (Deschampsia cespitosa) jt. Raiestike looduslikul uuenemisel toimub vaheldus arukase, halli lepa või haavaga.
Levinud eriti Lõuna-Eestis, aga ka Kesk- ja Ida-Eestis. Eestis enamlevinud kasvukohatüüp.