Jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp (JP) (Oxalis-Vaccinium site type) on palumetsade viljakaim osa, mis esineb kohtades, kus moreen asub maapinnale lähemal (ca 0,6…1,2 m sügavusel) ja seda katab peenliiv või asuvad sidusas peenliivas liivsavi vahekihid. Moreeni lähenemisel maapinnale ning seega seda katva liiva tüseduse vähenemise tõttu suureneb mulla niiskus ja viljakus (mulla ülaossa kujuneb nõrk pruunikashall või hallikaspruun huumushorisont) ning koos sellega suureneb kuuse kõrgus ja osakaal puistus, ka alustaimestik muutub kõrgemaks ja liigirohkemaks. Sellesse tüüpi kuulub ka karbonaatse kruusase aluspõhjaga muldadel esinev sinilille-pohla alltüüp. Jänesekapsa-pohla kasvukohatüüp on üleminek palumetsadelt laanemetsadele.
A. Ilves on sellist metsa nimetanud jänesekapsa palumännikuks. A. Karul oli kolmest pohla kasvu-kohatüübi variandist kõige viljakamad pohlamännikud koos mitmesuguse kõrgusega kuuskede esinemisega nimetatud kuuse-pohla kasvukohatüübiks.
Muldadest on siin kujunenud huumuslikud leedemullad, sagedamini nõrgalt leetunud huumuslik leedemuld (L(k)I). Endistel põllumaadel esineb sekundaarset leedemulda (Ls), madala kühmu (künka-kese) jalamil ka nõrgalt gleistunud huumuslikku leedemulda (L(k)Ig). Kõduhorisondi (kuiv ja värske moder-moor) tüsedus on 2…5 cm, huumushorisont 3…10(15) cm, mis on hall või pruunikashall ja vähehuumuslik, leethorisont on nõrgalt kujunenud, katkendlik või puudub, mullareaktsioon mõõdukalt happeline (kõdu all pHKCl = 3,5…4,4). B-horisont on kollakaspruun keskmine või jäme liiv.
Puistutest kasvavad sellisel mullal Ia, I ja II boniteedi männikud, kus kuusk esineb mõningasel hulgal I rindes, kindlasti aga II rindena või järelkasvuna. Ilma põlenguteta tekib siin aja jooksul männi vaheldumine kuusega, kuna kuusk tekib järelkasvuna männi ülarinde alla. Harva on enamuspuuliigiks kuusk või arukask. Selles kasvukohatüübis kasvavad Eesti parimad männikud ja väga kõrged männid (kuni 43,5 m). Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi on 63,6Mä 18,4Ks 15,5Ku 1,6Hb 0,9Teised; puistute keskmine vanus 54 a ja hektaritagavara 247 m3 (4,57 m3/ha/a). 100-aastase puistu I rinde tagavara võib ulatuda üle 500 m3/ha.
Alusmets on hõre: pihlakas, sarapuu, vaarikas ja kitsemurakas, mõni kidur kuusk väheses valguses.
Alustaimestikus maikelluke, karvane piiphein, lillakas (Rubus saxatilis), metsmaasikas (Fragaria vesca),laanelill, leseleht, palu-härghein, mustikas, pohl, harakkuljus, harilik kuldvits (Solidago virgaurea), ohtene sõnajalg (Dryopteris carthusiana) ja kolmissõnajalg (Gymnocarpium dryopteris), mets-tähthein (Stellaria holostea), külmamailane (Veronica chamaedrys), vähesel hulgal jänesekapsas (Oxalis acetosella), harva harilik kuutõverohi (Polygonatum odoratum), võsaülane (Anemone nemorosa), väikehäiludes ja hõredama metsa all kilpjalg ja metskastik. Kilpjala sagedase ja ohtra esinemise tõttu võiks jänesekapsa-pohla kasvukohatüüpi nimetada ka kilpjala kasvukohatüübiks. Samblarinne pidev: lehviksammal, kaksikhambad, palusammal, laanik, tähtsamblad (Mnium spp.), roossammal (Rhodobryum roseum).
Raiestikele tekib liigirohke ja tihe taimestu, kus domineerivad vaarikas, kilpjalg, metskastik, karvane piiphein, väike oblikas, põdrakanep, lillakas, maikelluke, kuldvits, jäneskastik, harilik mailane (Veronica officinalis), metsristirohi (Senecio sylvaticus), metsmaasikas ning arukask ja raag-remmelgas. Tiheda taimestiku tõttu on männile uuenemistingimused rasked ning raiestikele võib tekkida ka arukase noorendik, eriti metsaäkke vagudesse.
Levinud on jänesekapsa-pohla kasvukohatüüpi kuuluvad metsamaad peamiselt Lõuna-Eestis, eriti selle kaguosas, sinilille-pohla alltüüpi esineb Lääne-Eestis ja Lääne-Virumaal.