Karusambla kasvukohatüüp (KR) (Polytrichum site type) esineb tasastel madalatel märgadel aladel jääjärve- või meretasandikel, soode ümbruses, sageli piirneb rabaga. Mikroreljeef tugevasti mätlik.
Mulla lähtekivim on valdavalt raske lõimisega (savi, liivsavi), mis võib olla kaetud ka mitmesuguse tüsedusega liivadega. Põhjavesi ulatub kevadel ja sügisel maapinnani vettpidava savikihi tõttu ja seetõttu areneb soostumine ning esineb kuni (10)20(30) cm tüsedune turvastunud kõduhorisont (pHKCl = 2,6…3,6), mis on lagunemisastme alusel jagatav 2 või 3 allhorisondiks. Vegetatsiooniperioodil on vesi 30…80 cm sügavusel. Domineerivad tugevasti happelised leetunud glei- (LkG), leede-glei- (LG) või leede-turvastunud (LG1) mullad.
Puistutest esinevad kõige sagedamini karusamblamännikud, mille koosseisus leidub kuuske ja kaske, vähe on kuusikuid ja kaasikuid. Puistute tootlikkus on keskmine või madal, nad kuuluvad III või IV boniteediklassi. Männi ja kuuse tootlikkus on peaaegu võrdne. Kaskedest esineb pms sookask, kuused on halva laasumisega. Pärast kuivendamist võib karusambla tüübis kasvada enam kuusikuid ja männi-kuuse segapuistuid. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 70,7Mä 18,2Ku 10,2Ks 0,9Teised; puistute keskmine vanus 76 a ja hektaritagavara 190 m3 (2,5 m3/ha/a).
Alusmets hõre või puudub. Esinevad pajud, paakspuu ja pihlakas.
Alustaimestik on liigivaene. Iseloomulik on tugev sammalkate (karusamblaliigid, mida liitunud puistu all on vähesel määral), mätastel palumetsasamblad, lohkudes turbasamblad. Puhmarindes sageli mustikas ja pohl (mätastel), veel on sinikat, sookailu ja kanarbikku. Rohttaimedest sookastik ja sini-helmikas, sagedased on ka tarnad (kera-, harilik, niitjas, täht-), mets-, soo- ja konnaosi (Equisetum fluviatile), tupp-villpea, ohtene ja laiuv sõnajalg.
Raiestikel toimub soostunud kasvukohatüüpidele iseloomulik niiskusastme suurenemine ja soostumis-protsessi intensiivistumine, suureneb karusambla katvus ja vitaalsus. Raiestike paremaks uuenda-miseks on vaja tekitada vagukraavide võrk.
Levinud peamiselt Kirde-, Vahe- ja Lääne-Eestis. Prof E. Pihelgas (1983) on karusambla tüübi alla võtnud kõik soostunud palumetsade erisused, mis E. Lõhmusel on jaotatud sinika, karusambla-mustika ja karusambla tüübi vahel.