Kastikuloo kasvukohatüüp (KL) (Calamagrostis-alvar site type) esineb nõrgalt lainjail tasandikel, mikroreljeef on tasane või lainjas.
Muldadest esinevad põuakartlikud õhukesed paepealsed (Kh´´) ning õhukesed ja keskmise tüsedusega (K´´, K´´´) rähkmullad, kus huumushorisont on tüsedam kui eelmisel tüübil – 11…20(34) cm, huumusesisaldus on kõrge, pHKCl 5,5…6,5 5,6…6,8. Horisont on männi- ja taimejuurtest läbi põimunud ja vihmaussirikas, sõmerjas, hele- kuni tumepruun. Metsakõduhorisont puudub või on kuni 3 cm, sest neutraalsel mullal on orgaanilise aine mineraliseerumine kiire. Tüsedama mulla tõttu on siin kasvu-tingimused paremad kui leesikaloo kasvukohatüübis, kuid mullad on väikese veemahutavusega ja sademetevaesel ajal kergesti läbikuivavad. Lõimiselt on rähkmullad enamasti rähksed (kerged) liivsavid ja saviliivad.
Puistutest esinevad peamiselt männikud, esineb ka kuusikuid (kannatavad juurepessu põhjustatud juuremädaniku käes), puistute boniteet III…IV. Esineb ka arukaasikuid ja tammikuid, kuid nende kasv on aeglasem, nendes on puud sageli ka kõveratüvelised. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 51,2Mä 23,1Ku 11,7Ks 4,0Ta 3,6Hb 2,5Sa 1,7Lv 2,2Teised; puistute keskmine vanus 62 a ja hektari-tagavara 160 m3 (2,58 m3/ha/a). 100-aastase kastikuloomänniku keskmine tagavara 177 m3/ha. Puistute tootlikkus on otseselt seotud mulla tüsedusega, kui see muutub (väheneb), siis muutub (väheneb) ka boniteet ja ka täius. Tüsedama A-horisondiga (ca 25 cm) alad võivad kuuluda sinilille-kastikuloo alltüüpi.
Alusmets on keskmise tihedusega kuni tihe ja liigirikas,rikkalikum on see hõredamates puistutes. Domineerivad harilik sarapuu ja kadakas, veel esinevad harilik kuslapuu, kukerpuu, tuhkpuu, türnpuu, paakspuu, lodjapuu, toomingas, pihlakas,näsiniin, viirpuud, kibuvitsad, saar ja tamm ning verev kontpuu (Cornus sanguinea), mage ja karvane sõstar (Ribes spicatum). Vääna-Keila ümbruses on alusmetsas harilikku põõsasmaranat (Dasiphora fruticosa). Esineb grupiti ja üksikult kuuse järelkasvu.
Alustaimestikus valitsevad valgusrikkamates kohtades kõrrelised: metskastik, punane aruhein (Festuca rubra) ja lamba-aruhein (F. ovina), keskmine värihein (Briza media), sulg-aruluste (Brachypodium pinnatum), longus helmikas ja tarnad (mägi- ja vesihaljas tarn (Carex flacca)). Lisaks verev ja haisev kurereha (Geranium robertianum), harilik kurekell (Aquilegia vulgaris), harilik kuutõverohi, pohl, kilpjalg, kuldvits, nurmenukk (Primula veris) ja põldmurakas (Rubus caesius). Leidub ka viljakama kasvukoha liike nagu sinilill, maikelluke, ussilakk, metsmaasikas, lillakas, jänesekapsas, võsaülane, harilik mailane, angerpist, peetrileht, metsülane (Anemone sylvestris), hobu- ja värvmadar, pajuvaak (Inula salicina),kevadine seahernesjt. Samblarinne on hõre ja katkendlik, kuid liigirikas: metsa- ja niidukäharik (Rhytidiadelphus squarrosus), kähar salusammal (Eurhynchium angustirete), niiduehmik (Thuidium philibertii), harilik raunik, tähtsamblad jt. Puude (eriti kuuskede) varjus on samblarinne pidev, peamiselt laanik, harvem palusammal, lainjas kaksikhammas jt).
Levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis, osatähtsust riigimetsade pindalast vt tabelist.
A. Karu ja L. Muiste on eristanud pohlaloo ning jänesekapsa-sarapuuloo kasvukohatüübid. A. Katusel ja E. Tappol vastavad kastikuloo tüübile rohuloo kasvukohatüüp 3 variandiga: pohlaloo, rohuloo ja sarapuuloo.