Kõdusoometsad on tekkinud peamiselt madalsoo- ja siirdesoomuldade pikaajalise kuivendamise tulemusena, kus mullas esineb metsakõduhorisont ja sellele järgneb vähemalt ülaosas hästi lagunenud viljakas sõmerjas mustjaspruun kõduturbakiht.
Soometsade kuivendamise tulemusena on kõdusoo kasvukohatüübi osakaal Eestis suurenenud, kuid samal ajal muutuvad väga õhukese turbakihiga kõdusooalad aja jooksul angervaksa kasvukohatüübiks.
Kui soomulda kuivendada, alaneb põhjavee tase ja mulla ülemine horisont muutub parasniiskeks. Kui ülemäärane vesi kaob, pääseb hapnik mulda ja hapniku olemasolul hakkab turvas lagunema, moodus-tades kõduturbakihi. Tüüptunnuseks on, et kui kuivendamise ja kõdunemise tagajärjel vajub turvas kokku, siis puude juurekaelad ning skelettjuurte ülaosa jääb maapinnast mõnevõrra kõrgemale. Et mulla pealmises kihis ei ole enam liigniiskust, esineb seal arumetsailmeline alustaimestik ja kõdusoo-metsa olemasolu saab kindlaks teha puude juurekaelte kõrgel asetsemise, mulla hea vetruvuse (võrreldes mineraalmullaga) ja pealmise poolemeetrise kihi sondeerimise järgi, täpsemat kasvu-kohatüübi määramist saab teha mullakaeve, alustaimestiku ja puistu boniteedi põhjal.
Alustaimestiku ja puistu koosseisu poolest on kaks suunda, vastavalt kas kuivendamisobjektiks on olnud madalsoomuld sookaasikuga või siirdesoomuld männi enamusega puistuga (resp. madalsoo või siirdesoo kasvukohatüüp).
Madalsoomulla kestval kuivendamisel kujuneb III boniteedi sookaasikusse kuuse teine rinne ning alustaimestik on ilma puhmastaimedeta rohttaimestikurohke (sõnajala-kõdusoo), mis edaspidi kujuneb jänesekapsa kasvukohatüübi ilmeliseks. Siirdesoomulla kuivendamisel kujuneb etapiti kõigepealt kuivendatud siirdesoo tugeva kanarbikulistest puhmarindega, sellest omakorda mustikarohke mustika-kõdusoo ja lõpuks jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp.
V bon IV bon III-II bon II-I (Ia) non
Madalsoo → k-madalsoo → sõnajala-kõdusoo → jänesekapsa-kõdusoo Siirdesoo → k-siirdesoo → mustika-kõdusoo → jänesekapsa-kõdusoo
Kõdusoo tüübirühmas eristatakse kahte kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo. Nende kahe kasvukohatüübi üleminekualal võib tinglikult eristada veel jänesekapsa-kõdusoole lähedast sõnajala-kõdusoo tüüpi, kus on sõnajalgaderohke alustaimestik, mida J. Paal on tahtnud eristada omaette kasvukohatüübiks (nimeks Athyrium drained swamp type).
Puistutest enam-vähem võrdselt esineb kaasikuid ja männikuid, lisaks kuuseenamusega ja okas-segapuistuid, nende boniteet on Ia…III. Kõdusookuusikud, eriti vanad puistud, on tormihellad. Mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo tüüpi kokku võttes on metsamaa keskmine koosseis taga-vara järgi 35,2Mä 32,7Ks 22,8Ku 4,7Lm 2,2Lv 1,8Hb 0,6Teised; puistute keskmine vanus on 58 a ja hektaritagavara 200 m3 (3,45 m3/ha/a). Kõdusootüübi küpsete puistute keskmine hektaritagavara on kuusikutel 220…240, männikutel 190…210, sookaasikutel 150…180 m3. 100-aastase kõdusookuusiku keskmine tagavara on 254 m3/ha ning 80-aastasel kaasikul 189 m3/ha.
Kõdusoo tüübirühm on levinud üle kogu Eesti, kuid väga vähe esineb seda loo- ja sürjametsade piirkonnas (Saaremaal, Raplamaal, Pandiveres), Peipsi ümbruses ja äärmises Kagu-Eestis. Teostatud kuivendustööde tõttu suureneb kõdusoometsade pindala Eestis vastavate lähtetüüpide vähenemise arvel.