Mustika kasvukohatüüp (MS) (Myrtillus site type) esineb palumetsades tasasel reljeefil ja reljeefi madalamal osal.
Mulla lähtekivimiks on peene- kuni keskmiseteralised liivad või üle 1 m sügavusel asuv karbonaadi-vaene moreen, mis on kaetud liiva või harva tolmja saviliivaga. Mikroreljeef on mätlik.
Esinevad gleistunud keskmiselt ja tugevalt leetunud leedemullad (LIIg ja LIIIg) või gleistunud keskmiselt või tugevalt leetunud huumuslikud leedemullad (L(k)IIg, L(k)IIIg). Niiskuse suurenedes on tekkinud LG ja LkG mullad, kus on tegemist sinika-mustika või karusambla-mustika alltüübiga.Põhjavesi on toitainetevaene ja ulatub periooditi kõrgele, liigniiskuse tõttu on metsakõdu lagunemine aeglane ja toimub selle tüsenemine, ulatudes (6)8…12 cm ja on mitmekihiline. Moor-tüüpi toorhuumusliku niiske metsakõdu (O) halbu lagunemistingimusi iseloomustab kõrge süsiniku ja lämmastiku suhe, mis on 24…33. Kõdu- ja leethorisondi üleminekul võib esineda õhuke mustjas OA- või A-horisont. Leethorisondi tüsedus on kuni 20(30) cm. Mullad on tugevasti happelised, pHKCl 2,6…3,8(4,0). Tugevasti leetunud gleistunud mullal võib allosas (50…70 cm) olla tugev nõrgkivi, aga samas kuuluda mustika tüüpi ning boniteet olla II ja III vahepealne.
Puistutest esinevad liivmuldadel enamasti männipuistud, ka männi-kuuse segapuistud. Vähem on kuuse- ja kasepuistuid, need esinevad just raskema lõimisega mullal. Boniteet on II…III. Sageli kasvavad koosseisus kask ja haab. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus II boniteedi puistutes (v.a kuusikutes), vahel ka kuusk II rindes. Peapuuliigiks on parim mänd, vastunäidustatud on haava jätmine puistu koosseisu, kuna põhjustab noortel mändidel tõsise võrsehaiguse – männi-pigirooste – tekkimist. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi: 56,7Mä 26,2Ku 11,4Ks 3,9Hb 1,3Lm 0,5Teised; puistute keskmine vanus on 70 a ja hektaritagavara 264 m3 (3,77 m3/ha/a). 100-aastase mustikamänniku tagavara on 250…350 m3/ha.
Alusmets puudub või on hõredalt harilikku paakspuud, pihlakat ja kadakat ning pajusid (kõrv- ja tuhkur paju).
Alustaimestik on liigivaene,domineerivad puhmad (enamasti mustikas, ka pohl, harva vähe sookailu) ja kattekold (Lycopodium annotinum), rohttaimi on vähe: sinihelmikas (Molinia caerulea), laanelill, leseleht, paluhärghein, karvane piiphein, keratarn (Carex globularis), lakkleht. LIIIg mulla korral võib esineda sinikat ja kanarbikku. Samblarinne on tüse ja tihe (laanik, palusammal, kaksikhambad, mikro-lohkudes turbasamblad ja harilik karusammal (Polytrichum commune). Hästi liitunud kuusikutes võib domineerida samblakate ja valitseb laanik, kännumätastel palusammal, lohus turbasammal, vaid laiguti esineb mustikat. Selline mustikakuusik on täiesti laanemetsailmeline, mida A. Ilves oma tüüpides on nimetanud mustika laanekuusikuks.
Raiestikud muutuvad niiskemaks, puittaimede kasvuks muutuvad sobimatuks mikrolohud või maapinna ettevalmistamisega tekitatud vaopõhjad nendesse vee kogunemise tõttu. Raiestikel taandub mõnevõrra mustikas ja suureneb pohla osatähtsus, lisaks väike oblikas, kuid enam tekib kõrrelisi, pms sinihelmikas ja metskastik, lisaks põdrakanep, karvane piiphein, kanarbik, sinikas, vaarikas, mets-ristirohi, võnk-kastevars jt. Uuenemine toimub peamiselt kaskedega (soo- ja arukase suhe ca 2:1), mis ületab mitmekordselt okaspuude uuenduse hulga. Mändi tekib rohttaimevabal turbasamblasel alal.
Levinud eriti Loode-, Põhja-, Vahe-, Kirde- ja Kagu-Eestis, kõige vähem Kesk-Eestis.