Osja kasvukohatüüpi (OS) (Equisetum site type) kuuluvad alad asuvad madalal, need on tasased, kuid tugevasti mätliku ja tüvedealuste küngastega mikroreljeefiga.
Mulla lähtekivimiks on hilis- ja pärastjääaegsete veekogude setteline savi, mitmesuguse karbonaat-susega liivsavimoreen või savistunud paas, mis võib olla kaetud õhukese settelise liiva- või saviliiva-kihiga.
Põhjavesi ulatub sula- ja sademeteperioodi järel maapinnale, kuid kuivadel perioodidel võib muld läbi kuivada ning esineda taimede poolt omastatava vee puudust. Väikese kalde, raske lõimise ja ebasoodsa mätliku mikroreljeefi tõttu on vee liikumine aeglane, sademeveed püsivad kaua maapinnal ning mulla aeratsioonitingimused on puittaimedele ebasoodsad. Kevadised hiliskülmad põhjustavad tugevaid kohrutusi. Esinevad mitmesugused soostunud ja küllastunud mullad: leostunud (Go), koreserikas leostunud (Gor), leetjas (GI) ja küllastunud gleimuld (G(o)), küllastunud (Go1) ja küllastumata turvastunud muld (GI1), vähesel määral ja rähkne gleimuld (Gk) ning paepealne ja rähkne turvastunud muld (Gh1 ja Gk1).
Metsakõdu- ja toorhuumusehorisondi kogutüsedus on 10…30 cm, metsakõdukiht võib neutraalsel mullal olla ka väga õhuke. Mullareaktsioon on neutraalne kuni happeline (pHKCl = 6,5…4,4).
Puistud on enamasti hõredad segapuistud, millede enamuspuuliigiks on mänd, sookask või kuusk, vähem on koosseisus sang- ja halli leppa, haaba ja saart. Vahel kasvab ka puhtmännik. Kased on sageli kõverustega, paremini kasvab mänd, puistutes esineb tormiheidet. Boniteet noorematel puistutel III…IV, vanematel puistutel ja raskema lõimisega muldadel V(Va). Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 31,4Ks 27,4Mä 18,9Ku 9,9 Lm 7,2Lv 3,0Hb 2,2Teised; puistute keskmine vanus 60 a ja hektaritagavara 117 m3 (1,95 m3/ha/a). 100-aastaselt 150…180 m3/ha.
Alusmets liigirikas, kuid hõre kuni keskmine – harilik paakspuu, pihlakas, kadakas, kuslapuu ja näsiniin, sinine kuslapuu, mage sõstar, hall lepp ning pajud (kahevärvine, mustjas, tuhkur ja hundi-). Järelkasvuks kuusk.
Alustaimestik on liigirohke, kuid mosaiikse ilmega vastavalt mikroreljeefile: selle kõrgematel osadel kasvavad mustikas, pohl, leseleht, laanelill, jänesekapsas, kuldvits jt happelise toorhuumusliku kõduga metsadele iseloomulikud taimed; lohkudes aga angervaksa tüübile iseloomulikud taimed (angervaks, soo-koeratubakas, sookastik, seaohakas, ojamõõl, heinputk, soo-osi (Equisetum palustre), tupp-, sõrm– ja mätastarn, luht-kastevars jt) ja salumetsataimed (maikelluke, kevadine seahernes, ussilakk, võsaülane, sinilill, püsik-seljarohi, naat, koldnõges, roomav tulikas jt), peale nende veel põldmurakas, lillakas, metsvits, tedremaran, peetrileht, pajuvaak, laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine), ädalalill (Parnassia plaustris), aasosi, metsosi, metskastik, luht-kastevars, tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) jt. Samblaid esineb ebaühtlaselt, tüvemätastel metsakäharik, laanik, palusammal, kaksikhambad ja teravtipp, madalamal raunik, roosammal, tüviksammal, jt. Osjade esinemine on aga osja tüübis juhuslik ning sobilikum nimetus oleks tedremarana kasvukohatüüp.
Levinud peamiselt Lääne-Eesti settemuldadel (eriti Kasari jõgikonnas) ning rähkmuldade valdkonnas (Läänemaa, Pärnumaa, Raplamaa), kuid vähesel määral ka Kesk- ja Kirde-Eestis. Harvaesinev kasvu-kohatüüp, mis on mulla niiskusrežiimi poolest suguluses ja välistunnustelt üsna sarnane lubikaloo kasvukohatüübiga ning mosaiikse taimestiku ja segapuistute tõttu raskesti määratav.
Raiestikud uuenevad lopsaka rohukasvu ja liigniiske mulla tõttu tavaliselt vegetatiivselt sookasega, harvem sanglepa ja haavaga. Kännumätastel leidub männi ja kuuse looduslikku uuendust. Kuivendamise järel tuleb soodustada männi teket või männiga kultiveerida, kuna mänd peaks olema siin peapuuliigiks.