Raba kasvukohatüüp (RB) (Raised bog type, Sphagnum-bog type) tekib kas siirde-soo, sinika või karusambla kasvukohatüübi edasisel rabastumisel. Siirdesoost kujuneb esmalt siirderaba, sinika ja karusambla tüübist õhukeseturbane nõmmraba. Siirderaba on läbinud nii madalsoo kui siirdesoo arenguastme ja asub kõrgraba servas, kuid võib moodustada iseseisvaid rabaosi.
Nõmmraba on tekkinud korduvate metsapõlemiste tagajärjel; ühelt poolt puistu hukkumise ja sellest põhjustatud auramise vähenemise, teiselt poolt sademetevetest küllastunud liiva (nõrgliiva), vettpidava nõrgkivi või savi tõttu on kogunenud mulda sademetevesi, mis on loonud eeldused rabataimede levikuks ning rabaturba tekkeks. Peamiselt on seda tüüpi rabad tekkinud pärast seda, kui kerge lõimisega mulla sisseuhtehorisondis on geokeemiliste protsesside tulemusena moodustunud vettpidav nõrgkivikiht (ortstein). Nõmmrabad ei ole kunagi läbinud madalsoo arenguastet; nende siirdesoo- või rabamullad on kujunenud mineraalmaal asuvate küllastumata turvastunud glei- või turvastunud leedemuldade arengu tulemusena ning turbakiht on õhuke.
Nõmmrabad paiknevad tasasel või nõgusal reljeefil luidete vahel looderannikul ja Lääne-Eesti saartel (eriti Hiiumaal), aga ka liivaste rannavallide vahel Eesti sisemaal.
Nõmmrabade puurinne koosneb kidurakasvulistest mändidest, sest madalaboniteedilised (bon. on enamasti V…Va, harva IV), männikud toituvad sademeteveest. Põõsarinne on hõre: selles kasvavad üksikult tuhkur ja/või kõrvpaju. Hästi arenenud puhma-rohurindes valdavad puhmastaimed kanarbik, sinikas, sookail jt, lisaks neile on sagedasemad põdrakanep, luht-kastevars, keratarn. Samblarindes valitsevad turbasamblad.
Raba toitumine on vaid sademeteveest, sademetest moodustunud mulla(põhja)vesi võib ulatuda maa-pinnale, põhjavesi suhteliselt sügaval. Järjest kasvab väga toitainetevaene (oligotroofne) turbalasund, seda just raba keskosas.
Mullaks on vähemalt ülemise 30…50 cm ulatuses oligotroofne rabaturvas (koosneb puhmaste, villpea ja turbasambla jäänustest). Turba tüsedus võib ulatuda kuni mitme meetrini, see on ülaosas väga halvasti lagunenud, toitainetevaene (väikese mineraalainete sisaldusega, tuhasus 3…5%) ja tugevasti happelise reaktsiooniga (pHKCl = 2,5…3,6). Orgaanilise aine aeglast lagunemist iseloomustab kõrge C ja N suhe (40…50), suur osa sellest akumuleerub turbahorisondina. Olenevalt raba tekkimise lähte-tüübist lasuvad enamasti halvasti lagunenud pruuni värvi rabamullad (R´1, R´´1, R´´´1) kas mineraalsel aluspõhjal või mitmesuguse tüsedusega siirde- ja madalsooturbal. Nõrgalt kuivendatud alal võib peal-miseks ca 20 cm kihiks olla keskmiselt lagunenud turvas. Sademeteveest tekkinud mullapõhjavesi on pinnalähedane, kuid üleujutusi ei esine. Mikroreljeef on tugevasti mätlik.
Puisraba (puissoo) on enam-vähem ühtlaselt hõreda puurindega (mändidega) ala rabaturbamullal, kus liitus on alla 30% ja kõrgus alla 4 m. Puisraba ja rabamets (rabamännik) ümbritsevad ringjalt lageraba. Eesti rabamaastikest moodustavad puisrabad 45…50%, rabametsad 26…35%.
Rabamännikut (liitus suurem kui 30% ja puurinde keskmine kõrgus üle 4 m) esineb laugel rabanõlval või kuivendusest mõjustatud raba servaaladel.
Rabastumise edasi arenedes puud kuivavad ning puistu asendub puisrabaga ja lõpuks lagerabaga.
Puistud on hõredad V ja Va boniteedi puhtmännikud või on seas sookaske. Mändide maksimaalne kõrgus on 12(13) m, diameeter 16 cm ja vanus 300 a, puud on jändrikud ja okslikud, käbide pikkus 2…3 cm.
Mitmekümneaastased katsed Eesti rabades on näidanud, et puude kasv paraneb oluliselt vaid koos kuivendamisega rakendatava fosfor- ja lämmastikväetistega väetamisega; kuivendamine ilma väetamiseta ei paranda oluliselt puude kasvu. Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 97,8Mä 2,0Ks 0,2Teised; puistute keskmine vanus 73 a ja hektaritagavara 83 m3(1,14 m3/ha/a). 100-aastase puistu tagavara on enamasti vaid 105…120 m3.
Alusmets puudub või kasvab raba servades ja läbivoolulistes kohtades üksikuid pajusid (kõrv-, tuhkur, lapi, mustikpaju jt) ning vaevakaski.
Alustaimestikus on hästi välja kujunenud atsidofiilne puhmarinne: sookail, kanarbik, küüvits, sinikas, kukemari, hanevits ja pohl. Jõhvikas on kidur ja väheviljakas mändide all, paremini kasvab häiludes. Kanarbik valitseb eriti endistel põlengualadel, suurendades nii tuleohtu. Rohttaimedest esinevad tupp-villpea, rabamurakas (Rubus chamaemorus), ümaralehine (Drosera rotundifolia) ja pikalehine huulhein (D. anglica)ning raba-jänesvill (Trichophorum cespitosum). Alustaimestik on kiduram ja madalam kui siirdesoo tüübis. Karaktertaimedeks on Ida-Eesti rabades hanevits, Lääne-Eestis raba-jänesvill.
Samblarindes valitsevad turbasamblad (pruun t. – Sphagnum fuscum, punane t. – S. rubellum, kitsa-lehine t. – S. angustifolium, teravalehine t. – S. capillifolium jt), harvem esineb raba-karusammalt, palusammalt, soovildikut ja raba-kaksikhammast (Dicranum bergeri).
Levinud üle kogu Eesti, kuid sagedamini põhjapoolsemas osas. Rabamännikud on levinud just raba-massiivide ääreosades ja on ühed metsise meeliselupaigad. Metsauuenemine toimub puuliikide vahelduseta.
A. Karu eraldas ka kanarbiku-sinika rabamänniku (nõmmraba), mis on moodustunud kehvade liiv-muldadega nõmmede soostumisel, mistõttu ei ole seal loota olulist tootlikkuse tõusu kuivendamisel.