Asuvad lubjarikastel lähtekivimitel tekkinud tüsedatel viljakatel gleistunud (niisked) kuni glei- ja harva turvastunud (märjad) pruunmuldadel, mille veerežiim on lehtpuude kasvuks soodne, sest suve keskel muutuvad need parasniisketeks, kuigi on tegemist vähemalt gleistunud muldadega. Viljaka mulla tõttu on puistute (boniteet Ia…II) koosseisus enamasti arukask, harilik haab, saar, tamm, pärn ja jalakas, domineerivad lehtsegapuistud, esineb ka kuuse-lehtsegametsi ja kuusikuid. Mänd puudub looduslike salumetsade koosseisust või esineb väga juhusliku elemendina. SMI poolt koostatud salumetsade tüüpide koondkoosseisus männi toomine on kasvukohatüübi vale määrang või tegemist alltüübiga (jk-nd, sl-nd). Alustaimestikule on iseloomulik puhmaste puudumine ja mullaviljakuse suhtes väga nõudlike kitsa ökoloogilise amplituudiga nn salutaimede, k.a sõnajalgade esinemine, mille väliseks ühiseks jooneks on laiad lehed ja lopsakus (suhteliselt suur veesisaldus).
Salumetsi saab jaotada kaheks tüübiks: niiskel mullal olevaks naadi ja märjal mullal olevaks sõnajala kasvukohatüübiks. Viimasele sarnase kasvukohatüübina on lammimetsade hulgas J. Paal eraldanud humala kasvukohatüübi, mida esineb jõgede lammide kaldavallil. Salumetsade tüübirühma allrühmaks võib nimetada klindialuseid ehk pangametsi, millised esimesena nimetas V. Masing, need on esindatud kuukressi kasvukohatüübiga. Salumetsad on väga linnurikkad liikide ja arvukuse poolest.