Sinilille kasvukohatüüp (SL) (Hepatica site type) esineb lainjail moreentasandikel, oosidel, voortel jt positiivsetel pinnavormidel. Mulla lähtekivimiks on kollakashall karbonaatne liivsavi- või rähkmoreen. Esinevad leostunud ja leetjad mullad on keskmise huumusesisaldusega neutraalsed ja suure aktiivvee-mahutavusega. Lisaks esineb sinilille tüüp ka üsna kuivadel keskmise sügavusega rähkmuldadel ja seal võib Rapla- ja Saaremaal eristada kastikuloo-sinilille alltüüpi.
Muldadeks on keskmise sügavusega rähkmuld (K´´´), leostunud (Ko), koreserikas leostunud (Kor) või leetjas muld (KI). Kõdukiht puudub või on väga õhuke (kuni 2(4) cm), sest lagunemistingimused on head. Huumushorisont tüse (15…30 cm), hea struktuuriga ning reaktsioonilt nõrgalt happeline (pHKCl = 5,3…6,0(7,0)), harva neutraalne. Lõimiseks on saviliiv või liivsavi, harva peenliiv liivsavil. Põhjavesi on sügavamal kui 2 m, mistõttu suvel on kõrgematel kohtadel ja suurema rähasisaldusega mullal põuaoht, mullad soojenevad hästi, mis on heaks eelduseks juurepessu levimisele.
Puistutest esineb kõige enam kuusepuistuid, mida sageli kahjustab juurepess. Juurepessu sageli tugevaastmelise kahjustusega kaasneb üraskirüüste eriti kuivadel suvede järel ning koos sellega puistute liigne hõrenemine ja juurdekasvu langus. Rähksema mulla korral, kus rähkne moreen algab kõrgemalt (ca 35…40 cm), mis on keskmise sügavusega rähkmulla ja leostunud mulla (Ko) vahe-pealsed, kasvavad pms männikud. Kõrgematel aladel kasvanud männikute asemele on sageli tekkinud kuusepuistud. Vähem leidub haavikuid, hall-lepikuid ja tammikuid. Puistute boniteet on Ia…II. Rapla- ja Saaremaal rähkmullal kastikuloo-sinilille alltüübis võib boniteet olla ka III. Männikute ja kaasikute seisund on hea. Loodusliku uuenduse ja nooremate puistute koosseisus on sageli raagremmelgat. Kasvukohatüüp sobib hästi lehise kasvatamiseks. Esineb ka tammi, kuid sinililletammikud on 100-aastaselt vaid 21 m kõrged, III boniteediklassis keskmise tagavaraga 208 m3/ha.
Metsamaa keskmine koosseis tagavara järgi 34,3Ku 20,8Mä 14,6Ks 9,8Lv 8,5Hb 2,9Ta 2,7Re 2,6Sa 3,8Teised; puistute keskmine vanus on 52 a ja hektaritagavara 228 m3 (4,38 m3/ha/a).
Alusmetsas harilik sarapuu, kuslapuu, pihlakas, kadakas, türnpuu, vaarikas ja näsiniin ning mage sõstar. Leidub ka madalaid tammi, raagremmelgaid, kuuski, halli leppa ning väga harva ka pärna. Alusmetsa arvukus sõltub puistu liitusest, häiludes keskmine kuni tihe, minimaalne on see harvendus-raieta keskealistes kuusikutes. Alusmetsa biomass võib olla kasvukohatüüpidest üks suuremaid.
Alustaimestik on tihe ja liigirikas ning liigiliselt sarnane (eriti leetja mulla korral) naadi või jänese-kapsa tüübile, kuid on vähem lopsakas: sinilill, lillakas, metsmaasikas, karvane piiphein, koldnõges, jänesekapsas, jänesesalat, kevadine seahernes, metskastik, maikelluke, ime- ja võsakannike (Viola riviniana), mets-tähthein, aasosi, lakkleht, ümaralehine uibuleht (Pyrola rotundifolia), leseleht, laanelill, kuldvits, kilpjalg, harilik ja külmamailane, aedhiirehernes (Vicia sepium), tedremaran, metshärghein (Melampyrum sylvaticum), metspipar, võsaülane.
Tüübi identifitseerimiseks on olulised karbonaatsemat mulda soovivad taimed: metsülane, angerpist, värv-, hobu- ja pehme madar (Galium mollugo), keskmine ristik, harilik pune, nurmenukk, mägitarn, mets- ja verev kurereha, naistepuna (Hypericum spp.), longus helmikas ja suureõiene kellukas (Campanula persicifolia). Lisaks esinevad harilik kuutõverohi, mägimünt (Clinopodium vulgare), liiv-koeratubakas (Crepis tectorum), salusiumari (Actaea spicata), ussilakk, kopsurohi, naat, püsik-seljarohi (Mercurialis perennis), oja- ja maamõõl (Geum urbanum), metstulikas (Ranunculus cassubicus), kolmis-, naiste-, ohtene ja maarjasõnajalg (Dryopteris filix-mas), häiludes paiseleht (Tussilago farfara). Puhmastest esineb vaid natuke pohla (pms pohla-sinilille alltüübis) ja mustikat. Viimast just Lõuna-Eestis olevates vähestes sinilille kasvukohatüübi esinemiskohtades (jänesekapsa-sinilille alltüüp).
Seega võivad siin happeliste eritistega taimed (jänesekapsas, pohl, mustikas jt) kasvada kõrvuti mulla troofsuse suhtes nõudlikumate liikidega. Tiheda liituse tingimustes on alustaimestiku biomass tagasihoidlik ning valitsevad varjutaimed ja samblad.
Samblarinne on enam-vähem pidev, kuid mitte tihe, esinevad pms metsakäharik ja laanik, lisaks palusammal, lehviksammal, tähtsamblad, harilik ja kähar salusammal.
Levinud kõige enam Pandivere kõrgustikul ja selle ümbruses, lisaks Raplamaal ja Harjumaa lõunaosas, harva Saaremaal. Leidub ka Vooremaa voortel ja Lõuna-Eestis suhteliselt kõrgematel karbonaatsema otsmoreenkuhjatistega küngastel (Otepää-Karula ja Haanja suurkuplite ning Viljandi-Helme ürgorgude ja suurkühmude valdkonnas), kus sagedamini esineb küll jänesekapsa-sinilille või madalamal sinilille-jänesekapsa alltüüpi. Lõuna-Eestis on sinilille tüübi puistud parema veerežiimiga sügavamatel muldadel ning seetõttu pisut kõrgema boniteediga ja tootlikumad kui Lääne-Eesti kuivematel rähkmuldadel olevad sinilillepuistud.
Raiestikele tekib rohkesti põõsaid (sh raagremmelgas ja vaarikas) ja rohttaimi: metskurereha (Geranium sylvaticum), aasseahernes (Lathyrus pratensis), mägipajulill (Epilobium montanum), põdrakanep, ojamõõl, aasosi jt, mistõttu raiestikud tuleb kiiresti kultiveerida, taimeread markeerida ja sageli hooldada.
Sinilille tüübis on häid ja huvitavaid puhkemetsi.
Rähksel ja kruusasel moreenil kuiva keskmise sügavusega ja sügava rähkmullaga kõrgemate pinnavormide lagedel ja nõlvade ülaosadel on A. Karu ja L. Muiste 1958. a (pms I…II boniteedi männikud), ka A. Katus ja E. Tappo 1965. aastal (rohuloo kasvukohatüübi sarapuuloo variant, III boniteet) ning E. Lõhmus oma klassifikatsiooni varases variandis (ilmus koguteoses „Eesti metsad” 1974) eristanud sarapuu kasvukohatüübi pms männienamusega puistutes. Kuid sarapuutüübi harva esinemise tõttu on sellised alad hiljem metsamajanduslikel kaalutlustel loetud sinilille tüübi hulka.
E. Pihelgas on sürjametsade künklikud alad rähkmoreenil või kruusal viinud sarapuu kasvukohatüübi alla. Sarapuutüüp on seega vaheastmeks kastikuloo- ja sinililletüübi vahel, kui eriline karbonaatsetel küngastel asuv sürjametsade tüübirühma väikese ulatusega tüüp või kui ühe ja teise nimetatud tüübi alltüüp. J. Paali klassifikatsioonis on eraldatud sürjametsade tüübirühm, kuhu ta on ooside, voorte ning moreeniküngaste lagedel ja nõlvadel asuvale sarapuutüübile lisanud juurde veel väga lokaalsed kassikäpa ja maasika kasvukohatüübid. Toivo Sepp. 2009. Majandustegevuse mõju metsade koosseisule
ja struktuurile struktuurile sinilille ja naadi kasvukohatüübis. J. Liira