Soometsade tunnuseks on mitmesuguse tüseduse (looduslikus olekus vähemalt 30 cm), lagunemis-astme ja koostisega hüdromorfsete muldade ehk turvasmuldade esinemine, kus kuivendamata metsades on põhjavesi suurema osa aastast maapinnalähedane, ulatub maapinnale või esineb üleujutusi.
Soodes ja soometsades esineb kolm veetoitumise põhitüüpi.
1. Põhjaveest toitumine
Põhjavesi on mineraalide-, eriti karbonaatiderikas. Survega ehk allikalisel toitumisel, mida esineb vähem, on põhjavesi liikuv, surveta toitumisel aga seisev. Taimede kasvuks on soodsam liikuva põhjaveega toitumine, mis on hapnikurikkam.
2. Üleujutusveest toitumine
Üleujutustest toitumine esineb tavaliselt veekogude lammialadel. Looduslikke ajutiselt üleujutatavaid metsamaid on väga vähe, kuid kopratammide abil pidevalt üleujutatud alasid tekib järjest juurde.
3. Sademeteveest toitumine
Vaid sademeteveest toituvaid soid nimetatakse rabadeks, see vesi on peaaegu mineraalidevaba. Olenevalt turbamulla omadustest esineb kas puudeta lageraba või madal rabamännik, mille vahele jääb üleminekualana puisraba (liitus alla 30%, kõrgus alla 4 m). Puisraba ja rabamännik ümbritsevad ringjalt lageraba.
Sageli esineb aga kombineerunud toiteviis erinevate vetega, kus võib domineerida üks või teine toitetüüp.
Turvas- ehk soomullad
Turvas on maapinnale ladestuv suure veesisaldusega orgaaniline aine (kivim), mis sisaldab mineraalaineid kuni 50% kuivmassist ja mis on tekkinud sootaimede mittetäielikul lagunemisel suurenenud niiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes, kus on vähe mullamikroobe ja selgrootuid. Turvasmullad on kuivendamata olekus pidevalt märjad ja nende pindmiseks horisondiks on turbakiht tüsedusega üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Turvasmullal kasvavad taimed on kohanenud selliste kasvutingimustega ja nende juured jäävad turvasmulla pealmisse kihti.
Soomuldi on Eestis 23%, sh metsamaal 37% ja haritaval maal 8%.
Turvasmuldade peamised iseärasused:
- mulla aluspõhjaks on turbaaluse osa mineraalmuld, mulla lähtekivimiks turbalasund;
- soo levib turbakihi kasvades ja viimane kujundab ala mikroreljeefi;
- vee päritolul on oluline tähtsus taimede toitumisel ning moodustuva taimekoosluse liigilise koosseisu ja ohtruse kujunemisel;
- turba tähtsaimad iseloomustajad on selle botaaniline koostis ja lagunemisaste;
- turba lagunemisaste seostub veetoitumisviisiga ning kujundab taimestikukooslust ja puistu tootlikkust.
Teiselt poolt oleneb lagunemine soos kasvavate taimeliikide keemilisest koostisest – mida rohkem sisaldab taim valku, kaltsiumit ja kergesti lagundatavaid süsivesikuid, mida madalam on taimes C : N suhe ja mida vähem sisaldavad taimed lagunemist blokeerivaid ühendeid, seda kergemini taimed on lagundatavad. Kergesti lagunevate taimede – ubalehe, angervaksa, hariliku soosõnajala, soopihla, soovõha, soomadara ja rabamuraka jäänuseid säilib turbas vähe. Peamised turbatekitajad on tarnad, tupp-villpea, sookask, mänd ja turbasamblad, viimaste massist jääb lagunemata ca 80%.
Veetoitumise viisi ja turba lagunemisastme järgi eristatakse kolme soomulla alatüüpi:
1. Madalsoomuld (M) – põhjaveest või üleujutusveest toituv hästi lagunenud viljakas (eutroofne) turvasmuld, mis koosneb põhiliselt puu- ja rohttaimede jäänustest. Madalsoomullaga on 55% Eesti soodest, need asuvad nõgusates pinnavormides, on kaetud kas rohttaimede, madalsoo- või loduleht-metsadega; puhmarinne puudub, samblarinne nõrk, esinevad lehtsamblad.
2. Siirdesoomuld (S) – turbakihi kasvuga toimumas turvasmulla põhjaveest või üleujutusveest toitumise asendumine sademeteveest toitumisega, mulla ülemises osas lagunemisaste halb, allpool keskmine, mõõdukalt viljakas (mesotroofne). Peamiselt siirdesoomullaga on 9% soodest, siin tekib puurindesse sookase kõrvale mänd, esineb puhmarinne, lehtsammalde asemele tekivad turbasamblad.
3. Rabamuld (R) – ainult sademeteveest toituv halvasti lagunenud väheviljakas (oligotroofne) turvas-muld. Soodest on 36% rabamullaga, kus samblarindes on turbasamblad, esineb puhmaid, puudest kasvavad männid ja harva üksikud kased. Rabade ülemine pind tõuseb turbasammalde tugeva kasvu tõttu ümbritsevast territooriumist kõrgemaks.
Turvasmullad jagunevad tüseduse järgi:
- väga õhuke turvasmuld – 31…50 cm,
- õhuke turvasmuld – 50…100 cm,
- tüse (sügav) turvasmuld – > 100 cm.
Vastavalt alustaimestikus domineerivatele taimedele võib kuivendamata soometsad jaotada rohusoo-metsade ja samblasoometsade tüübirühmaks, kus kuivendamata puistute boniteet on Va…V ning pikka aega kuivendatud, parasniiske pealmise kõduturbakihiga metsamaad on kõdusoometsad, kus puistute boniteet on III…Ia.
Neli kuivendamata soometsade kasvukohatüüpi võib reastada mullas ja taimestus toimuvate protsesside järgi (noolega näidatud nende kulgemise suunad):
Sademeteveest toitumise, ↓ Lodu ↑ Põhjaveega toitumise, kevadiste
turbahorisondi tüseduse, ↓ Madalsoo ↑ üleujutuste, turba lagunemisastme,
mulla happesuse ja männi ↓ Siirdesoo ↑ taimestiku liigirohkuse, kase ja sanglepa
osatähtsuse suurenemine. ↓ Raba ↑ osakaalu ning puistu tootlikkuse suurenemine.
Kuivendamisega põhjustatav mulla niiskus- ja toitumistingimuste muutus tingib ka alustaimestiku muutuse – see ei toimu küll kiirelt, vaid mõnekümne aasta jooksul.Suurim on taimestiku muutus madal- ja siirdesoodes. Kuivenduse tulemusena asendub siirdesoos 20 aasta jooksul umbes pool taimeliikidest, olulisemad muutused on samblarindes, kus turbasamblad enamuses asenduvad metsa-sammaldega (laanik, palusammal). Muutustest mullas ja alustaimestikus tuleneb ka metsakasvu-kohatüübi muutus.
Kogu metsamaal on kuivenduse mõjul 25 aastaga vähenenud lodude pindala kaks korda, madal- ja siirdesoode pindala viiendiku võrra. Ligi kaks korda on suurenenud angervaksa, kõdusoo ja tarna kasvukohatüübi pindala (Pikk 1995).